Kukkuv õun

Nädal algas Nobeli preemiatega. Meditsiini või füsioloogiapreemia said Karl Deisseroth Howard Hughesi Meditsiiniinstituudist ja Stanfordi Ülikoolist, Peter Hegemann, Berliini Humboldti Ülikoolist ja Georg Nagel, Würzburgi Ülikoolist, kes lõid täiesti uue meetodi, millisel moel närviakkude toimimist uurida. Seda kommenteerivad rakubioloogia professor Toivo Maimets ja Texase ülikoolis töötav Allan Herman Pool. Füüsikapreemia, mis anti Fracis Halzenile neutriinoteleskoopia loomise eest. Seda kommenteerib füüskateoreetik Martti Raidal. Saate lõpus kõneleb Tallinna Ülikooli teadur Kaja Mädamürk sellest, miks on matemaatikapäedevus oluline ja kuidas selle uurimisega saab hoogu anda sellele, et see pädevus paraneks. Eesti teadust kajastatavat ajakirjandust toetab Eesti Teadusagentuur.

Kas maavärinat saab ennustada ning kas seismiliselt rahulik Eesti võib taas tugevalt võpatada? Marek Strandberg kõneleb Eesti Geoloogiakeskuse ja Tallinna Tehnikaülikooli seismoloogi Heidi Elisabet Soosaluga sellest, mida Maa värinad teadlastele tegelikult jutustavad. Täpset maavärinaennustust pole siiani olemas: hinnata saab vaid piirkondade pikaajalist riski. Küll aga toimivad üle maailma paiknevad seismojaamad Maa sisemuse röntgenina. Kauged Jaapani maavärinad aitavad uurida isegi Eesti umbes 50 kilomeetri paksust maakoort. Eestis registreerivad seadmed enamasti karjääride lõhkamisi ja meremiinide kahjutustamisi, kuid hiljuti fikseeriti Naissaare lähedal ka looduslik, magnituudiga 0,5 maavärin. Saates vaadatakse tagasi 25. oktoobril 1976 Osmussaare lähistel toimunud magnituudiga 4,5 maavärinale, mille mõju ulatus üle Eesti ja Lõuna-Soomesse. Kas see oli jääajajärgse maakerke tagajärg või iidse murrangu taasärkamist põhjustanud laamapingete vallandumine? Juttu tuleb ka sellest, kuidas seismogrammid aitasid uurida Balticconnectori torukahjustust, varinguid ja maalihete ohtu ning isegi eristada elevantide samme sebrade kappamisest. Soosalu selgitab, miks tihedam seirevõrk ei tähenda, et maailm väriseks rohkem: üha sagedamini lihtsalt märkame sündmusi, mis varem jäid kuulmata. Vestluses selgub ka, miks üksik seismojaam on peaaegu sama hea kui puuduv seire ning kuidas Viidumäele rajatav jaam teravdab pilti Läänemere varjatud liikumistest. See on retk maa-aluste signaalide, teadusliku kahtluse ja meie jalgealuse mineviku saladuste juurde.

Kas Eesti metsas jätkub ka järgmisel kümnendil küpset kuuske, mida raiuda? Tartu Ülikooli biostatistika teadur Ants Kaasik ja säästva metsanduse nooremteadur Liis Kuresoo tutvustavad saates uut mudelit, mis võib muuta viisi, kuidas Eesti metsade tulevikku hinnatakse. Teadlased on loonud agentpõhise metsamaastiku simulatsiooni: ligi kahe miljoni metsamaa eraldise käekäiku vaadeldakse eraldi ning mudelis teevad otsuseid eri tüüpi metsaomanikke ja ettevõtteid kujutavad «agendid». Metsaregistri, kaugseire ja omanike andmete põhjal saab uurida, kuidas mõjutavad raiereeglid, toetused ja majandamisvõtted Eesti metsade koosseisu ning raiemahtu aastani 2050. Mudeli üks kõnekamaid tulemusi puudutab kuusikuid. Viimase kümne aastaga on majandusmetsas lageraiutud umbes viiendik kuuse eraldistest, firmametsades koguni ligi kolmandik. Kui senine tempo jätkub, võivad just intensiivsete majandajate raiemahud juba 2030. aasta paiku järsult väheneda – küps kuuseressurss hakkab otsa saama. Juttu tuleb ka sellest, miks palju istutamist ei tähenda tingimata tulevikku vaatavat metsandust, mida suudavad ja ei suuda mudelid veel ennustada ning kuidas siduda puidustatistika liigirikkuse, elupaikade ja säästva metsanduse eesmärkidega.

Saates "Kukkuv õun" räägib Marek Strandberg Tartu Ülikooli käitumisgeneetika professori Uku Vainiku ja tervisekäitumise geneetika nooremteaduri Kerli Ilvesega suurest rahvusvahelisest isiksuse geneetika uuringust, mis ilmus 2026. aasta septembris ajakirjas Nature. Töös osales üheksa Eesti teadlast ning selle peamine tulemus on märgiline: esimest korda leiti usaldusväärseid konkreetseid geenipiirkondi, mis on seotud inimeste isiksusejoonte erinevustega. Vainiku sõnul teati juba kaksiku- ja sugulusuuringutest, et isiksusel on päritav osa, kuid seni ei olnud selge, milliste DNA muutustega see seostub. Uus uuring tugineb väga suurele andmestikule: üksikute geenide mõju on väike ning mustrite nägemiseks tuleb võrrelda sadu tuhandeid või miljoneid inimesi. Tulemused ei tähenda, et inimese iseloom oleks geenides ette kirjutatud. Geenid loovad üksnes osa eelsoodumusest, mida kujundavad koos kasvukeskkond, kogemused, kultuur ja inimese enda valikud. Kerly Ilves avab, kuidas uurijad mõõdavad nii keerulist nähtust nagu isiksus ja mida saab geenivariantide koondmõjust üldse järeldada. Saates arutletakse, kas tulevikus aitavad sellised teadmised paremini mõista vaimset tervist, haridusteed või tervisekäitumist, ning kus tuleb vältida liigseid lubadusi. Küsimus ei ole «isiksuse geeni» leidmises, vaid paljude pisikeste mõjude ja keskkonna koosmõju lahtiharutamises. Ühtlasi küsitakse, kuidas vältida geneetilise info väärkasutust ning miks statistiline seos ei ole veel inimese saatuse või käitumise täpne ennustus ega määra tema võimalusi maailmas. Eesti teadust kajastatavat ajakirjandust toetab Eesti Teadusagentuur.

Kui palju mürki peitub ühe krõbeda friikartuli, kausitäie riisi või moodsa taimeburgeri taga? Enamasti ei ole põhjust paanikaks: toitu kontrollitakse, piirnormid kehtivad ja organism oskab paljusid võõraineid kahjutustada. Ent toksikoloog Tõnu Püssa tuletab meelde, et mürgisus ei sõltu ainult aine nimest. Määravad ka annus, valmistusviis, teiste ühendite koosmõju ning inimese enda ainevahetus. Saates küsib Marek Strandberg, millal muutub toit mürgiks ja kas meie igapäevane keemiline kokteil võib kujundada tervist sama palju kui geenid. Juttu tuleb taimede loomulikest kaitseainetest, arseenist riisis, hallitusseente mürkidest ning pestitsiididest. Samuti uutest analüüsimeetoditest, mis leiavad toidust ühendeid, mida varem lihtsalt ei nähtud. Püssa avab ka PFAS-ide ehk nn igaveste kemikaalide, kõrgel kuumusel tekkivate laguproduktide ning lisaainete võimaliku koosmõju teemat. Kas *detox*-kuurid aitavad või müüvad need üksnes lootust? Mida tasub silmas pidada taimsete lihaasendajate, pruunistatud toidu ja antioksüdantide puhul? Ja miks ei ole ka tervislikult kõlav aine automaatselt kahjutu? See ei ole saade hirmutamiseks, vaid harjumuste lahtimõtestamiseks: millistest ohtudest on põhjust teada ning kuidas teha taldrikul targemaid valikuid.

Saates «Kukkuv õun» vestlevad Marek Strandberg ja Tartu Observatooriumi direktor Antti Tamm kosmoseteleskoopidest, mis on muutnud meie pilti universumist. Juttu tuleb Hubble’i erakordsest eluloost: teleskoop kavandati kosmoses hooldatavaks ning uute instrumentidega täiendatavaks, mistõttu kasvas selle võimekus aastakümnete jooksul. Tamm meenutab ka oma esimesi Hubble’i arhiiviandmetega tehtud uurimistöid ning selgitab, miks avatud vaatlusandmed on astronoomiale nii tähtsad. Vestluse keskmes on hiljuti teele saadetud Nancy Grace Romani kosmoseteleskoop. Kuulaja saab teada, miks teleskoop suundub 1,5 miljoni kilomeetri kaugusele Päikese–Maa süsteemi L2 piirkonda, mida tähendab selle tangitav konstruktsioon ning kuidas Roman erineb Hubble’ist, James Webbi ja Euclidi missioonist. Roman vaatab küll Hubble’ist umbes tuhat korda suuremat taevaala, kuid säilitab detailse pildi – nii loodetakse uurida miljardi galaktika omadusi ning tumeaine ja tumeenergia jälgi. Kõne all on ka eksoplaneetide otsepildistamise katse: Romani koronograaf peab varjama tähe pimestava valguse, et selle kõrval nähtavale tuleks ülinõrk planeet. Lisaks räägitakse Eesti teadlaste võimalustest ESA missioonidel, tehisaru kasvavast rollist andmeanalüüsis ning sellest, miks iga uus süvavaatlus võib sundida kosmoloogilisi mudeleid ümber kirjutama. Saade otsib vastust ka küsimusele, kas astronoomia suured läbimurded on juba tehtud või avavad järgmise põlvkonna vaatlused hoopis senitundmatuid aknaid: väga varaseid galaktikaid, musti auke ja nähtamatu aine mõju universumi kujunemisele kõige suurematel mõeldavatel kaugustel ja aegadel.

Kuula «Kukkuvat õuna» ja saa teada, kuidas ühest pisikesest tiivaklapist võib saada maailmarekordi võti ning millise drooniniši võiks Eesti maailmas enda kätte võita. Kui kaua suudab akutoitel droon õhus püsida? Eesti drooniinseneri Peep Laugu meeskonna fikseeritud tiivaga lennumasin lendas järjest üle kümne tunni ja ületas ligi kaheksa tundi kestnud USA armee tulemuse. Saates uurib Marek Strandberg, kuidas suudab alla viie kilogrammi kaaluv droon nii kaua lennata. Juttu tuleb rekordi taga olevast täppisaerodünaamikast: patenteeritud mini-klapist, kaheosalistest tiivaotstest ehk *winglet*’itest ning looduse leidlikest lahendustest, mida võib näha piiritajate ja öökullide lennus. Lauk selgitab ka, kuidas samad võtted aitavad vähendada tuulikute, propellerite ja lennukite müra ning energiakulu. Ent rekordlend on vaid saate algus. Arutelu jõuab päikese jõul töötavate pseudosatelliitide, 10 kilomeetri kõrgusel lendavate luuredroonide, radaritele raskesti nähtavate lennumasinate ning Ukraina sõja õppetundideni. Miks on Eestis maailmatasemel insenerid, kuid puudub võime toota tuhandeid droone kuus? Kas takistuseks on aeglased hanked, vähesed tellimused või riikliku visiooni puudumine? Ning miks võib kümnetunnine droonilend maksta vaid 40–50 eurot tunnis, kui kopteri lennutund maksab ligikaudu 10 000 eurot? Drooniinsener Peep Lauk räägib ka järgmise sihina 11-tunnisest lennust ning võimalusest jõuda paremate akude abil lähiajal koguni 12-tunnise tulemuseni välja.

Eesti teadus oli iseseisvuse sünni ajal aastakümnete pikkuse Saksa ja Vene mõju all, kuid rohuteadlased hakkasid üllatavalt kiiresti otsima uusi sidemeid Prantsusmaaga. Marek Strandberg karjääripöörajast teadusloolase Kristi Simsiga sellest vähetuntud peatükist Eesti teadusloos. Kristi Sims on olnud 30 aastat ämmaemand ja on oma esimeses põhjalikus uurimuses tuvastanudki seniunusatud ulatusliku teaduskoostöö Taru Ülikooli ja Prantsusmaa vahel II maailmasõja eelses Eestis. Üheks keskseks tegelaseks oli rohuteadlane Rudolf Wallner, kes saadeti juba 1919. aasta sügisel stipendiaadina Pariisi Ülikooli farmaatsiateaduskonda. Prantsusmaalt naasnuna hakkas ta teadlikult Eesti farmaatsiat rahvusvahelisse teadusruumi viima. Tema asutatud ajakirjast Pharmacia kujunes kanal, mille kaudu jõudsid Eestisse Prantsuse teadusartiklid, väitekirjad, farmakopöad ning teadmised sealsest apteegi- ja farmaatsiaharidusest. Samal ajal liikus informatsioon ka vastupidises suunas: Pharmacia jõudis Pariisi teadusringkondadesse. Saates tuleb juttu teistestki Prantsusmaaga seotud Eesti rohuteadlastest, nende reisidest Pariisi, Strasbourgi ja Grasse’i ning kontaktidest Pasteuri Instituudiga. Omaette küsimuseks kujunes prantsuse keel. Wallner hoiatas juba 1931. aastal, et selle puudulik oskus lõikab Eesti teadlased ära suurest osast väärtuslikust teaduskirjandusest.

Inimese suurim kiirgusallikas ei asu tuumajaamas ega peitu Tšornobõli pärandis, vaid võib märkamatult koguneda tema enda koju. «Kukkuvas õunas» räägib Marek Strandberg Tartu Ülikooli kiirguskaitse teaduri Siiri Saluperega radoonist – maapõuest pärinevast radioaktiivsest gaasist, mis suurendab pikaajalisel sissehingamisel kopsuvähi riski. Saates selgub, miks kuulub Eesti Euroopa radooniohtlikumate piirkondade hulka ning kuidas võivad ühe ja sama krundi eri otstes olla täiesti erinevad tingimused. Eriti suur on oht suitsetajatele, sest tubakasuitsu peenosakestele kinnituvad radooni radioaktiivsed laguproduktid kanduvad sügavale kopsudesse. Salupere selgitab, miks ei piisa radoonikaardist ja iga kodu tuleb eraldi mõõta. Ka riskialast väljaspool võib mõnes majas olla ohtlikult palju radooni, samal ajal kui korralikult ehitatud hoone püsib kõrge riskiga piirkonnas turvaline. Juttu tuleb passiivsetest detektoritest, ventilatsioonist, põrandapragude tihendamisest ja radoonitõkkest. Mõõtmine maksab tavaliselt alla saja euro, kuid kestab vähemalt kaks kuud. Eesti elamute radooni kiigustaseme mediaan on umbes 60 bekrelli kuupmeetri kohta, seaduslik viitetase aga 300. Mõnes uuritud kodus mõõdeti koguni 1000–3000 bekrelli. Need pole abstraktsed arvud, vaid märguanne, et venitamise asemel tuleb oma tervise kaitsmiseks kohe tegutseda. Lisaks uuritakse, kuidas eemaldatakse Põhja-Eesti põhjaveest raadiumi, kas graniidist töötasapind võib kiirata ning kui palju on Eestis alles Tšornobõli tseesiumi. Saate praktiline järeldus on lihtne: oma tegelikku kiirgusriski vähendab inimene kõige tõhusamalt kodu radoonitaset mõõtes ja sellest teadlikuks saades.

Saatejuht Marek Strandberg vestleb Tartu Ülikooli rakubioloogia professori Toivo Maimetsaga teaduse rahastamisest, koroonapandeemia unustatud õppetundidest ning Eesti valmisolekust uuteks bioloogilisteks ohtudeks. Maimetsa sõnul ei ole Eesti seniajani koostanud sõltumatut ja terviklikku analüüsi selle kohta, mis läks COVID-19 kriisi ajal hästi ja mis halvasti. Selle asemel kipuvad analüüsid muutuma poliitilisteks relvadeks. Ent järgmine pandeemia tuleb varem või hiljem: metsade hävitamine, kliimamuutused ning inimeste ja loomade tihenevad kokkupuuted loovad viirustele üha uusi võimalusi liigipiiri ületamiseks. Veelgi teravamalt hoiatab Maimets bioterrorismi eest. Tänapäeva teadmiste ja tehnoloogia abil võiks pahatahtlik, magistritasemel väljaõppega inimene valmistada ohtliku viiruse ligikaudu 100 000 euro eest. Ometi olevat Eesti riigikaitses bioohtudega tegelemine peaaegu olematu. Juttu tuleb ka vaktsineerimiskattuvuse langusest. Leetrite vastu vajaliku ligikaudu 95-protsendise hõlmatuse asemel on Eesti näitaja langenud Maimetsa hinnangul umbes 70 protsendini. See jätab ukse uutele haiguspuhangutele pärani lahti. Kas teadusraha võiks jagada loosiga? Miks ei piisa teadlase hindamisel artiklite ja viidete loendamisest? Ning kas Eesti märkab järgmist bioloogilist ohtu enne, kui on juba hilja?

Tallinna Lootsi tänava ehitusplatsilt leiti 2022. aastal midagi erakordset: ligi 700 aastat merepõhjas puhanud hiiglaslik koge. Haruldaselt hästi säilinud laev tõsteti nelja suure osana Lennusadamasse ning nüüd jutustavad selle puit, naelad, tööriistad ja toidujäänused teadlastele keskaegsest meresõidust. Saatejuht Marek Strandberg vestleb koos meremuuseumi arheoloogi Priit Lätti ja Tartu Ülikooli dendrokronoloogi Alar Läänelaiuga, kust laev pärines, millal see ehitati ning miks võis see Tallinna reidil ootamatult põhja minna. Aastarõngad näitavad, et koge valmis 1370. aastate esimesel poolel Läänemere lõunarannikult pärit enam kui 300-aastastest tammedest. Laeva mõõtmed asetavad selle Euroopa suurimate teadaolevate keskaegsete kogede hulka – isegi Kolumbuse Santa Maria oli väiksem. Ja Kolumbus rändas üle Atlandi sajandijagu hiiljem! Vraki ehituses leidub mõistatuslikke tugevdusplanke, ebatavaliselt palju niinimetatud kuurõngaid ja eri maade laevaehitustraditsioonide jälgi. Sambla, loomakarvade, telliste, tööriistade ja toidujäänuste abil taastatakse nii laeva ehituslugu kui ka elu pardal. Kas koge hukkus tormis? Kui palju kaupa see kandis? Miks jäi väärtuslik laadung merepõhja? Ning kas ühel päeval võiks Lootsi koge täismõõdus koopia taas Läänemerel seilata?

Kas inimesed valivad poes toitu teadlikult või juhivad meie otsuseid hoopis harjumused? Miks ei ole ülekaalulisusel ühte põhjust ning miks võivad isegi kõige populaarsemad dieedisoovitused olla eksitavad? Neid küsimusi lahkab saates Tartu Ülikooli käitumisteadlane ja heaolu-uuringute tippkeskuse EstWell teadur Kari Kuulmann. Ta selgitab, miks enamik toiduvalikuid sünnib automaatselt, kuidas lapsepõlves kujunenud harjumused mõjutavad söömist aastakümneid hiljem ning miks emotsionaalne söömine on sageli palju suurem probleem kui ükski konkreetne toiduaine. Juttu tuleb ka uutest kaalulangusravimitest, nende võimalustest ja piirangutest ning sellest, miks kaalulangetamine ja tervislik toitumine ei ole alati üks ja sama eesmärk. Saates arutletakse Nutri-Score’i märgistuse üle, vaadeldakse teaduse ja äri huvide kokkupõrkeid ning kummutatakse mitmeid visalt püsivaid toitumismüüte – alates suhkrust põhjustatud «hüperaktiivsusest» kuni lihtsate seletusteni ülekaalu tekkimise kohta. Vestlus avab, kui keeruline on inimese söömiskäitumine ning miks tõhusad lahendused peavad arvestama nii bioloogia, psühholoogia kui ka keskkonnaga. See on mõtlemapanev saade kõigile, kes tahavad paremini mõista, kuidas kujunevad meie igapäevased toiduvalikud ja mida ütleb nende kohta tänapäevane teadus. Saatejuht Marek Strandberg.

Saates räägivad saatejht Marek Standberg ja füüsik ning andmeteadlane Karl Vilhelm Valter sellest, kuidas Eesti süvatehnoloogiaettevõte GScan kasutab kosmilisest kiirgusest pärinevaid müüoneid, et uurida sildu, tunneleid ja teisi massiivseid rajatisi neid lõhkumata. See kõlab nagu ulme, kuid on juba täna päris tehnoloogia, mida kasutatakse Euroopas ja Jaapanis ning mille abil on läbi viidud kümneid kommertsprojekte. Vestlus avab, kuidas kosmilised osakesed võimaldavad näha meetrite sügavusele betooni sisse, miks tavapärased röntgenmeetodid selleni ei küüni ning kuidas masinõpe ja tehisaru muudavad kogutud andmed inseneridele arusaadavaks kolmemõõtmeliseks pildiks. Juttu tuleb ka sellest, miks kunstlikud müüoniallikad on praegu veel tulevikumuusika ning millised füüsikalised ja kiirgusohutuse piirangud nende kasutamist takistavad. Lisaks räägitakse GScani kasvust maailma tipptegijate sekka, ettevõtte koostööst Jaapani infrastruktuurihalduritega, konteinerite ja kahtlaste esemete läbivalgustamisest ning sellest, miks Eesti ettevõte näeb oma tehnoloogial rakendusi alates sildadest kuni meditsiini ja julgeolekuni. Saates puudutatakse ka tehisaru rolli teaduses, süvatehnoloogia ettevõtluse väljakutseid ning seda, miks kosmiline kiirgus võib tulevikus saada sama tavaliseks tööriistaks nagu röntgen on täna.

Saates vestlevad Marek Strandberg ja keeletehnoloogia teadur Aivo Olev tehisaru, kõnetuvastuse ja suurte keelemudelite arengust. Juttu tuleb Aivo Olevi teekonnast psühholoogiast tarkvaraarenduse ja keeletehnoloogiani ning tema loodud eestikeelsetest kõnetuvastuslahendustest. Vestluses käsitletakse rahvusvahelisi tehisaru võistlusi, kus autonoomsed agendid pidid analüüsima kõnet, muusikat ja muid helisid ning põhjendama oma järeldusi. Samuti räägitakse sellest, kuidas tänapäevased kõnetuvastus- ja kõnesünteesisüsteemid töötavad, milline on suurte keelemudelite roll nende arendamisel ning kui kaugele on jõudnud eestikeelsed lahendused. Kõne all on ka häälekloonimine, süvavõltsingud, reaalajas kõnetuvastus, väikeste keelte tehnoloogiline toetamine ning tehisaru kasutamine tarkvaraarenduses. Arutletakse, kuidas keelemudelid jõuavad oma vastusteni, milles erineb nende töö inimese mõtlemisest ning millised on praeguste süsteemide piirangud. Saate lõpuosas käsitletakse tehisaru võimalikku rolli hariduses, teadustöös ja tulevastes inimese ning masina koostöövormides. Juttu tuleb ka sellest, kuidas tehisaru kasutatakse treeningandmete loomiseks, milliseid võimalusi see avab keeletehnoloogia arengus ning milliste küsimustega tuleb tehnoloogia edasise arengu juures arvestada.

Saates vestlevad saatejuht Marek Strandberg ja kosmoloog, KBFI vanemteadur Hardi Veermäe universumi suurimatest mõistatustest: tumeainest, tumeenergiast, gravitatsioonilainetest ja tuleviku füüsikast. Veermäe selgitab, et tänapäeva kosmoloogia standardmudeli järgi moodustab nähtav aine vaid umbes 5% universumi energiast, ülejäänu jaguneb tumeaine (25%) ja tumeenergia (70%) vahel. Tumeainet tuntakse üksnes selle gravitatsioonilise mõju kaudu ning siiani pole teada, millest see koosneb. Veelgi salapärasem on tumeenergia, mida seostatakse universumi kiireneva paisumisega. Oluline osa saatest keskendus gravitatsioonilainetele. Praegused detektorid LIGO, Virgo ja KAGRA on avanud täiesti uue võimaluse universumit «kuulata», registreerides mustade aukude ja neutrontähtede ühinemisi. Veermäe sõnul võib järgmine suur hüpe tulla Euroopa Kosmoseagentuuri kavandatavast kosmoseobservatooriumist LISA, mis võiks alustada tööd 2030. aastate keskel ning aidata uurida isegi universumi esimesi hetki pärast Suurt Pauku. Juttu tuleb ka neutriinodest, kvantgravitatsioonist ja võimalusest, et tumeaine võib koosneda ürgsetest mustadest aukudest. Veermäe rõhutab, et kuigi vastuseid on veel vähe, on kosmoloogia praegu erakordselt põnevas arengufaasis. Uued teleskoobid, gravitatsioonilainete observatooriumid ja tehisaru annavad lootust, et järgmiste kümnendite jooksul võivad seni lahendamata küsimused lõpuks vastuse saada.

Saatejuht Marek Strandberg käsitleb üht Eesti meditsiini kõige põnevamat arengusuunda – rakuravi, mis võib aidata vältida jalaamputatsioone patsientidel, kelle ravivõimalused on peaaegu ammendunud. Stuudios on veresoontekirurg dr Andrus Loog ja keemik dr Ivar Järving, kes räägivad Eestis välja töötatud ning ettevõttes Cellin toodetavast ravimeetodist. Saates selgitatakse, kuidas patsiendi enda rasvkoest eraldatud ja laboris kasvatatud rakud võivad parandada verevarustust ning käivitada kudede taastumise protsesse. Eestis tehakse igal aastal umbes 500 jalaamputatsiooni, kuid esialgsed tulemused näitavad, et uus meetod võib aidata säilitada jäsemeid või vähemalt vähendada amputatsiooni ulatust. Seni on ravi saanud 13 patsienti ning enamikul neist on jalg säilinud. Juttu tuleb ka tüvirakkude olemusest, rakuravi ajaloost, CAR-T vähiravist, tüvirakkude vananemisest ning võimalusest tulevikus oma rakke «panka» talletada. Arutletakse, miks Eesti väiksus võib olla eelis innovaatiliste ravimeetodite arendamisel, millised on rakuravi riskid ja kuidas hinnata kasu ning võimalikke kõrvalmõjusid. Saade avab kuulajale akna kiiresti arenevasse meditsiinivaldkonda, kus teadus, tehnoloogia ja praktiline patsiendiravi kohtuvad viisil, mis võib muuta tuhandete inimeste elu

Saates vestlevad Marek Strandberg ja Tartu Ülikooli arheokeemia professor Ester Oras sellest, kuidas keemia aitab sõna otseses mõttes minevikku lugeda. Arheokeemia ühendab arheoloogia ja kaasaegse analüütilise keemia, võimaldades uurida nii muistseid toidujäänuseid, luid, hambaid, potte kui ka pinnast. Kuulaja saab teada, kuidas inimese hambad talletavad lapsepõlve toitumise jälgi, miks kannibalismi saab luudel tuvastada, kuid biomolekulide põhjal mitte alati eristada, ning kuidas tänapäeva massispektromeetrid, DNA-analüüsid ja proteoomika võimaldavad rekonstrueerida tuhandeid aastaid tagasi elanud inimeste elu. Oluline osa saatest lükkab ümber populaarseid müüte nn paleodieedist. Oras selgitab, et kiviaja inimesed ei olnud üksnes lihasööjad, vaid kasutasid palju rohkem taimset toitu, kui sageli arvatakse. Samuti käsitletakse küsimust, kuidas Eestis toimus üleminek kütt-kalur-korilaste elulaadilt põllumajandusele ning miks see protsess oli pikk ja keeruline, mitte järsk revolutsioon. Saade pakub sissevaadet sellesse, kuidas DNA, õietolm, hambakivi ja isegi pinnases säilinud molekulid muudavad ajaloo järjest enam täppisteaduseks ning aitavad mõista nii mineviku kliimakriise kui ka tänapäeva ühiskonna väljakutseid.

Saatejuht Marek Strandberg Tartu Ülikooli kosmosetehnoloogia kaasprofessori Mihkel Pajusaluga Eesti ühest erakordsemast kosmoseprojektist – süvakosmosesse mõeldud OPIC-kaamerast, mille ülesanne võib olla pildistada objekte, mis pärinevad Päikesesüsteemi äärealadelt või isegi teistest tähesüsteemidest. Juttu tuleb sellest, miks kosmoses ei saa kasutada tavalisi mobiiltelefonide kaameraid, kuidas radiatsioon ja vaakum muudavad elektroonika ehitamise keeruliseks ning miks peab kosmosekaamera suutma teha pilte ülilühikese säriajaga. Pajusalu kirjeldab ka missiooni, kus Eesti kaamera saadetakse koos Euroopa ja Jaapani sondidega ootama komeeti või muud väikekeha Maa–Päikese Lagrange’i punkti lähistele. Saates avatakse ka Eesti kosmosetehnoloogia vähem tuntud ajalugu – Tõravere teadlaste roll Nõukogude Liidu kosmoseprogrammides ning tänapäevane Eesti osalus rahvusvahelistes süvakosmose missioonides. Arutelu jõuab lõpuks suurte küsimusteni: kust pärineb aine, millest tekkis elu Maal, ja miks võivad kõige kaugemad komeedid olla justkui ajakapslid Päikesesüsteemi sünnist.

Saates arutavad saatejuht Marek Strandberg ja Eesti Panga ökonomist ning majandusteadlane Peeter Luikmel küsimusi, mis puudutavad korraga nii raha tekkimist, rohepööret, energiajulgeolekut kui ka geopoliitikat. Miks kerkivad Eestisse järjest miljardiprojektid, mille taga võib olla rohkem võitlust maa, vee ja õiguste kui reaalse raha pärast? Kas tuleviku energiasüsteemis peab hoopis inimene õppima tarbima siis, kui tuul puhub ja päike paistab? Ning miks võib rohepööre vähendada sõltuvust Vene naftast, kuid kasvatada sõltuvust Hiina tehnoloogiast? Saates räägitakse vesinikust, metanoolist, juhitavast elektritarbimisest, negatiivsetest elektrihindadest ja sellest, kuidas raha tekib tegelikult alles kokkulepete, õiguste ja pikaajaliste garantiide kaudu. Jutuks tuleb ka Hans-Werner Sinni «roheparadoks», mille järgi võivad fossiilkütuste piirangud hoopis kiirendada nende põletamist mujal maailmas. Lisaks puudutatakse Jevonsi paradoksi, Euroopa võimalikku «rohelist kapseldumist», Hiina strateegilist tõusu ning küsimust, kas kliimapoliitika tegelik eesmärk pole mitte ainult emissioonide vähendamine, vaid ka autokraatlike naftariikide mõju kärpimine. See on saade sellest, kuidas energia, raha ja geopoliitika kujundavad üheaegselt nii Eesti tulevikku kui kogu maailma võimalikku arengut.

Seekordses saates arutlevad saatejuht Marek Strandberg, Maaülikooli veterinaarse bio- ja populatsioonimeditsiini professor Arvo Viltrop ja Tartu Ülikooli viroloogia kaasprofessor Margus Marjak loomataudide, zoonooside ja tulevaste pandeemiate üle. Fookuses on sigade Aafrika katk, mis pole Eestist kadunud, vaid liigub praegu madalseisus pärast jahihooaja lõppu. Viltrop selgitab, et Eestis levib viirus peamiselt metssealt farmi, mitte farmist farmi nagu Rumeenias, kus väikepidamiste rohkus soodustab nakkuste levikut. Juttu tuleb ka sellest, miks seakatku vastu tõhusa vaktsiini loomine on teaduslikult väga keeruline. Marjak kirjeldab, kuidas viiruste pidev muteerumine võimaldab neil vahel liikuda loomalt inimesele ning miks inimtegevus – metsade raadamine, põllumajanduse laienemine ja kontakt metsloomadega – suurendab uute zoonootiliste haiguste tekke riski. Arutatakse ka WHO mõistet „X-viirus“, mis tähistab veel tundmatut võimalikku tulevast pandeemiatekitajat. Saate teises pooles räägitakse linnugripist, bioohutusest ja sellest, milline võiks olla tuleviku «turvaline» seafarm. Kõlama jääb mõte, et loomataudidega võitlemine tähendab üha kallimaid kaitsemeetmeid, kuid ilma nendeta pole võimalik tagada ei toidujulgeolekut ega ohutut toitu.

Saates räägib Tartu Ülikooli geneetilise epidemioloogia professor Tiin Laisk täpselt sellst, mida Henry Higgins «Mu veetlevas leedis» küsis Elisa Doolottle asjus. Nimelt naiste tervis ongi sedavõrd teistsuune kui meeste oma. Tuleb välja, et naised vajaksid omaette ravimeid, aga neid lihtsalt pole. Seda muidgi, kui jätame rasestumisvastased prepaaadid välja. Naisi ei ole eri põhjustel kaastaud piisavalt ka ravimiuuringutesse. Triin Laisk on saanud riigi teaduspreemia just naiste tervise geneetiliste uuringute eest ja peamiselt töö eest, milles ta alustas naiste kaaridistamist. Laisk selgitab, miks naiste organism ei ole lihtsalt «väiksem mees», kuidas hormoonide kõikumised mõjutavad haigusriske, ravimite toimet ja isegi vaimset tervist ning miks paljud ravimid pole naiste peal piisavalt läbi uuritud. Saates avatakse ka kiiresti arenevaid teadusvaldkondi nagu epigeneetika, eksposoomika ja genoomne epidemioloogia. Kuuleb, miks ainult genoomi järjestamisest ei piisanud vähi väljaravimiseks, mida tegelikult tähendavad polügeensed haigused ning kuidas tehisaru võiks aidata geneetilisi andmeid mõtestada. Saates arutatakse ka linnaruumi, keskkonnamürkide, liikumise ja tervisekäitumise seoseid ning seda, miks tervis ei sõltu ainult inimese enda valikutest. Saate lõpus räägib Triin Laisk oma uuest Euroopa Teadusnõukogu projektist, mille eesmärk on mõista, miks mõned naised reageerivad hormonaalsetele muutustele väga raskete sümptomitega, teised aga peaaegu mitte.

Kas tuuleenergia päästab kliima – või seab ohtu nähtamatu maailma meie peade kohal? Saates viib Marek Strandberg kuulaja seekord taeva alla, kus ristuvad inimeste energiaplaanid ja lindude iidsed rändeteed. Külas on Leho Luigujõgi, kes selgitab, miks tuulepargi asukoht ei ole pelgalt kaartide ja kilomeetrite küsimus, vaid keeruline kompromiss looduse, tehnoloogia ja ühiskonna vahel. Kuigi Eesti õhuruum ei ole ornitoloogidele enam tundmatu, peituvad kriitilised erinevused detailides: paarikümne kilomeetri sees võivad lindude lennukoridorid ja toitumisalad muutuda kardinaalselt. Samal ajal suruvad inimkesksed piirangud tuulikud üha enam metsadesse – just sinna, kus elavad kõige tundlikumad liigid. Räägime sellest, kuidas kotkad keerutavad“end tõusvates õhuvooludes otse ohu suunas, miks öised rändurid eksivad tuulikute punaste tulede tõttu ning kas nutikad lahendused võiksid päästa tuhandeid elusid. Arutleme ka selle üle, miks ühiskondlik vastuseis on kasvanud ning kas tuulikud peaksid tegelikult olema inimestele lähemal, mitte kaugemal. See on saade valikutest: kuhu ehitada, keda kaitsta ja kui palju oleme valmis loodusega arvestama.

Saates arutlevad saatejuht Marek Strandberg, Tartu Ülikooli professor Tuul Sepp ja loomaökoloog Jeffrey Gabrillet Eesti merelindude uurimise, keskkonnareostuse ja teaduse populariseerimise üle. Jeffrey Gabrillet on 2026. aasta presidendi noore teadlase preemia laureaat ja ta jõudis Eestisse rahvusvahelise koostöö kaudu ning on nüüdseks loonud ka oma uurimisrühma, keskendudes merelindude ökoloogiale ja reostuse mõjudele. Saates rõhutatakse Eesti ainulaadset, üle 50 aasta kestnud merelindude andmestikku, mis võimaldab uurida nii lindude vananemist kui ka keskkonnamõjusid. Erilist tähelepanu pööratakse reostusele – raskmetallidele, ravimijääkidele ja pestitsiididele –, mille mõju lindude tervisele ja järglastele on alles osaliselt mõistetud. Katsed näitavad, et isegi realistlikel tasemetel reostus võib mõjutada poegade arengut ja vanemlikku käitumist. Arutletakse ka merelindude arvukuse muutuste üle: globaalne langus vastandub Matsalu koloonia kasvule, mis näitab sobivate elupaikade kriitilist tähtsust. Saade käsitleb ka kliimamuutuse mõju, näiteks tormide sagenemist ja pesitsuse ebaõnnestumist. Oluline teema on teaduse viimine avalikkuseni – läbi raamatute, koomiksite ja mängude. Sepp rõhutab, et looduse mõistmine algab lapsepõlves ning aitab kujundada keskkonnateadlikumat ühiskonda. Saade seob teaduse, keskkonna ja inimese vastutuse üheks tervikuks.

Saates "Kukkuv õun" arutleb saatejuht Marek Strandberg koos Kati Orru ja Sten Hanssoni 2026. aasta riikliku teaduspreemia pälvinud uurimuse «Haavatavus hädaolukordades» teemadel. Saate keskne sõnum on, et konkreetsete isikute haavatavus hädaolukorras ei ole püsiv omadus, vaid sõltub konkreetsest kriisist ja olukorrast. Uurijad pakuvad välja sündmusekeskse lähenemise: oluline pole niivõrd see, kes inimene on, vaid millisesse olukorda ta satub. Seda võrreldakse triaažiga, mida kasutatakse kriiside planeerimisel, mitte otseses päästetöös. Arvestada tuleb, et riik suudab suurõnnetuses aidata vaid piiratud hulka inimesi. Saates käsitletakse ka kriiside kaskaadset mõju: ühe teenuse katkemine (nt elekter) toob kaasa laiemad häired kogu ühiskonnas. Oluline roll on kommunikatsioonil – info võib jääda saamata, olla arusaamatu või mitte viia tegutsemiseni. Rõhutatakse, et kriisivalmidus ei ole ainult riigi ülesanne. Vastutus lasub ka inimestel, kogukondadel ja ettevõtetel. Oluline on nii varude olemasolu kui ka toimivad sotsiaalsed võrgustikud. Saade toob esile vajaduse mitmekanalise teavituse, kogukondliku koostöö ja praktilise kriisiõppe järele, et tugevdada ühiskonna vastupidavust.

«Kukkuv õun» keskendub seekord ühele tänapäeva teravamale küsimusele: kuidas eristada teaduspõhist meditsiini libaravist ja toime tulla tervishoidu uduga üle ujutava digimaailmaga. Saatejuht Marek Strandberg vestleb Pelgulinna sünnitusmaja ämmaemanda Eglit Eskeni ja Tartu Ülikooli arstitudengi Karl Sten Kõrgmaaga, kes mõlemad on Maailma Terviseorganisatsioon noordelegaadid. Vestlus lähtub Maailma Tervisepäev teemast «koos teaduspõhise tervise eest» ning uurib, miks inimesed pöörduvad ebateaduse poole, kuidas levib väärinfo ja millist rolli mängivad selles sotsiaalmeedia algoritmid ning tehisaru. Arutletakse ka olukordade üle, kus patsiendid tulevad vastuvõtule koos ChatGPT-ga, ning selgitatakse, miks kriitiline mõtlemine ja baasteadmised on terviseotsuste tegemisel hädavajalikud. Saates käsitletakse vaktsineerimisega seotud müüte, HPV ja tuberkuloosi vaktsiini olulisust ning tuuakse praktilisi näiteid libaravi mõjudest igapäevases meditsiinitöös. Eraldi tähelepanu pööratakse tervisehariduse puudujääkidele koolides ja sellele, kuidas noori paremini toetada. Külalised pakuvad ka lihtsa tööriista terviseinfo hindamiseks ning rõhutavad, et teaduspõhine lähenemine ei ole ainult arstide, vaid iga inimese vastutus.

"Kukkuva õuna" saates räägib Helle Metslang talle 2026. antud riikliku teaduspreemia taustast ning avab eesti keele uurimise suuri teemasid alates uuest mahukast grammatikast kuni keele muutumise ja püsimiseni. Juttu tuleb grammatika uuest etapist, eriti suulise keele käsitlusest: kõnekatkestused, ümbertegemised, sõnad *nagu*, *vist* ja *ma arvan* ei ole pelgad parasiidid, vaid tähenduslikud pehmendajad. Arutletakse ka tehisaru üle: masinteksti on raske ära tunda, kuid tehisaru võib olla kasulik abiline näiteks vanade sõnaraamatute, gooti kirja ja keeleandmestiku töötlemisel. Saates vaadeldakse eesti grammatika ajaloolist kujunemist, sealhulgas saksa keele tugevat mõju: ühendverbid, analüütilised väljendid ja mitmed konstruktsioonid kandsid kaua saksapärast kõrge prestiižiga malli. Samas selgitatakse, kuidas eestlaste eesti keel kujunes lõpuks omapärasemaks. Tähtsal kohal on ka nõukogude aeg, mil keeletoimetajad ja õpetlased aitasid hoida eesti keele kvaliteeti ning kaitsesid seda vene mõjude eest. Kõne all on ka inglise keele mõju, noorte keele tegelik pilt ja eestikeelse hariduse tähtsus: keele kestmise alus on see, et lapsed omandavad eesti keele põlvkonnalt põlvkonnale ning saavad selles ka mõelda ja õppida. Lõpuosas kõneldakse regivärsist kui suulisest mäluvormist: selle kaheksasilbiline rütm, parallelism ja kordused aitasid maailmapilti, tähendusi ja keelt põlvest põlve edasi kanda. Saatejuhid on Indrek Ojamets ja Marek Strandberg.

Saatejuht Marek Strandberg ja AS Cybernetica vanemteadur Jan Villemson arutavad, kuhu liigub tehisaru (TA) ning mida see tähendab Eestile, haridusele ja tööle. Villemson nendib, et USA ja Hiina juhivad selle valla võidujooksu, sest suurte mudelite treenimine nõuab tohutus koguses raha, energiat ja kiibivõimsust. Eestis ja Euroopas on võimalik teha kitsamaid, spetsiifilisi lahendusi, kuid sõltuvus välismaistest serveritest jääb suureks. Saates rõhutatakse, et tänane odav ligipääs tehisarule on pigem tutvumishind, mitte jätkusuutlik ärimudel. Hariduse puhul hoiatab Villemson, et tehisaru võib õppimise asemel mõtlemise välja lülitada. Ta toob kaks kõnekat näidet oma enda kogemusest: TA kirjutatud kood avas iga veebilehe laadimisel mõttetult andmebaasiühenduse ja luges kogu andmestiku mällu; teises lahenduses valis «juhuvalik» lippude äraarvamise mälumängus liiga sageli A-tähega algavaid riike. Väljund näis usutav, kuid loogika oli vigane. Juttu tehakse ka TA sõjalisest kasutusest, isejuhtivatest autodest ning vajadusest õpetada noori mitte ainult TA-d kasutama, vaid ka seda ehitama. Tehisaru on mõnes mõttes kui ratastool. Tehisaru võib aidata neid, kelle oskused on nõrgemad, kuid kui kõik hakkavad sellele püsivalt toetuma, kahaneb ühiskonna enda võime pingutada, luua ja «joosta». Muidu võib lühiajaline mugavus jätta tulevikus ühiskonna ilma inimestest, kes oskavad süsteeme päriselt ise mõista, parandada ja arendada.

Saade toob kuulajateni arutelu, kus teadus, geopoliitika ja igapäevane toit põimuvad ootamatult tihedaks tervikuks. Saatejuht Marek Strandberg vestleb Maaülikooli teadlaste Evelin Loit Harro ja Liina Talgrega, kes pälvisid 2026. aasta teaduspreemia keskkonnasõbraliku ja kvaliteetse saagikasvatuse uurimise eest. Vestlus algab pingelisest maailmapoliitikast: Hormuzi väina sulgemine seab küsimärgi alla väetiste kättesaadavuse ning sunnib mõtlema, kui haavatav on Eesti põllumajandus. Teadlased selgitavad, kuidas targem väetamine, külvikorrad ja alternatiivsed lahendused – nagu sõnnik, liblikõielised ja vahekultuurid – aitavad saaki hoida ka piiratud ressursside tingimustes. Juttu tuleb ka sellest, miks pelgalt mahepõllumajandus ei kata kogu toiduvajadust ning kuidas kallinev energia mõjutab tootmist. Saade puudutab toitumisharjumusi: kas peaksime sööma vähem liha, aga parema kvaliteediga? Milline roll on taimsel valgul ja kuidas kujunevad laste toidueelistused? Lisaks vaadatakse tulevikku: põllumajandusrobotid, uued sordid, geenitehnoloogia ja kliimamuutused. Saate keskne küsimus jääb kõlama: kas suudame toota piisavalt toitu nii, et maa püsiks viljakas ja inimene tervena? Ja siis saame ka teada, kuhu on kadunud kooliaiad.

Saates «Kukkuv õun» räägib Marek Strandberg Tartu Ülikooli keemia instituudi teadlaste Kaido Tammeveski ja Marek Moostega tööst, mille eest nende uurimisrühm pälvis 2026. Aasta riikliku teaduspreemia. Tunnustuse sai uurimus mitteväärismetallist katalüsaatorite arendamisest, mida saab kasutada vesinikuenergeetikas ja kütuseelementides. Teadlaste eesmärk on leida alternatiiv kallile plaatinale, mida kasutatakse praegu vesinikautode kütuseelementides. Nende arendatavad katalüsaatorid põhinevad loodusest inspireeritud metall–lämmastik–süsinik (M–N–C) struktuuridel, mille katalüütiline aktiivsus võib läheneda plaatinale. Samas on suurim väljakutse materjalide keemiline stabiilsus, eriti happelises keskkonnas. Seetõttu keskendub Tartu rühm anioonvahetusmembraaniga ehk aluselistele kütuseelementidele, kus mitteväärismetallidel põhinevad katalüsaatorid toimivad paremini. Muide – eeskujuks ongi võetud veri ja seekuidas punased verelibled hapnikku seovad. Vestluses käsitletakse ka rahvusvahelist konkurentsi, kus Hiina teadlased avaldavad umbes poole selle valdkonna artiklitest. Sellest hoolimata kuulub Tartu rühm maailma tipptasemel uurijate hulka. Juttu tuleb ka tehisintellekti võimalikust rollist uute katalüsaatorite avastamisel ning rohepöördega seotud tehnoloogilistest ja majanduslikest dilemmadest. Saate lõpus rõhutavad teadlased, et vesinikuenergeetika areng ei sõltu ainult katalüsaatoritest, vaid ka membraanide ja muude komponentide arengust. Tuleviku energiasüsteem kujuneb tõenäoliselt erinevate tehnoloogiate – kütuseelementide, akude ja muude lahenduste – kombinatsioonina.

Saates on külas Tartu Ülikooli kliimateadlased, kliimateaduse professor Piia Post ja kliimafüüsika kaasprofessor Hannes Keernik,ga. Nende uurimisrühm on pälvinud riigi teaduspreemia töö eest, mis käsitleb aerosoolosakeste ehk peenosakeste mõju pilvedele, sademetele ja kliimale. Teadlased selgitavad, et peenosakesed pärinevad peamiselt fossiilkütuste põletamisest, liiklusest ja kodusest kütmisest. Väiksemad osakesed (PM2,5) tungivad sügavale hingamisteedesse ja vereringesse ning suurendavad hingamisteede ja südame-veresoonkonna haiguste riski. Talvised kõrgrõhkkonnad, nõrk tuul ja temperatuuriinversioon põhjustavad olukordi, kus saaste koguneb maapinna lähedale. Lõppenud talv oli erandlikult pikk ja külm, Läänemere kohal püsis rekordiline kõrgrõhuala, mis koos idatuulte ja sademete nappusega langetas meretaseme ebatavaliselt madalale. Saates käsitletakse ka põlevkivienergeetika mõju Ida-Virumaa elanike tervisele ning rõhutatakse, et lisaks CO₂-le tuleb arvestada kohalikke tervisekahjusid. Elektriautod vähendavad heitgaase, kuid probleemiks jäävad rehvi- ja teekulumist tulenevad osakesed ning elektritootmise allikas. Teaduspreemiaga pärjatud töö keskendub aerosoolide rollile pilvede mikrofüüsikas. Uuringud näitavad, et saasteallikate lähedal muutuvad pilvede omadused ja sademete teke, sest aerosoolide keemiline koostis mõjutab jääkristallide moodustumist. Protsessid on mitmetasandilised ja atmosfääriteaduses on endiselt palju teadmata. Tuleb välja, et ka tuumajaamade läheduses on pilvi mõjutavaid peenosakesi rohekm kui mujal. Saatejuht Marek Strandberg.

Saates «Kukkuv õun» on külas Tallinna Tehnikaülikooli ehitusfüüsika professor Targo Kalamees, kes räägib hoonete tervikrenoveerimisest ja niiskuskahjustuste vältimisest. Vestluse keskmes on mõte, et vesi on ehituses «kõige ohtlikum», sest just liigne niiskus käivitab lagunemisprotsessid ja hallituse tekke. Hallituse eosed on õhus alati olemas, kuid määravaks saab niiskus – probleem, mida saab enamasti ennetada parema ventilatsiooni, soojustuse ja projekteerimisega. Professor kalamees on ka oma renoveerimisalaste teaduslike tööde eest saanud 2026. aasta riikliku teaduspreemia. Eraldi käsitletakse nõukogudeaegsete paneelmajade külmasildu ja seestpoolt soojustamise riske, mis võivad valede lahenduste korral hoopis kahjustusi süvendada. Kalamees rõhutab mõõtmiste, modelleerimise ja katselõikude tähtsust ning võrdleb konstruktsioonide sobitamist elundisiirdamisega. Arutletakse ka puithoonete ehituse niiskusturvalisuse, aurutõkete terviklikkuse ja ehitusprotsessi koordineerimise üle. Üheks võtmetegevuseks peab Kalamees tehaselist renoveerimist, mis võimaldab tõsta kvaliteeti ja kiirust. Eestis vajab renoveerimist ligikaudu 14 000 korterelamut; lammutamise asemel tuleks käsitleda olemasolevat hoonefondi materjalipangana. Saate lõpus tõdeb Kalamees, et tehnilised lahendused on olemas, kuid puudu jääb sotsiaalsest, juriidilisest ja finantsinnovatsioonist, mis aitaks renoveerimislaine tegelikult käima tõmmata. Saatejuht on Marek Strandberg.

Saates «Kukkuv Õun» vestleb saatejuht Marek Strandberg Tartu Ülikooli emeriitprofessori, taimeökoloogi Martin Zobeliga, kes pälvis 2026. aasta Eesti Vabariigi teaduse elutööpreemia. Jutu keskmes on küsimus, mis on saatnud Zobelit kogu teadlastee: miks mõnes paigas mahub koos elama vaid käputäis liike, teises aga uskumatult palju? Zobel selgitab, kuidas ta koos kolleegidega laiendas klassikalist konkurentsikeskset elurikkuse-käsitlust, tuues mängu ajaloo ja geograafia mõõtme – nn liigifondi hüpoteesi. Kuid vestlus liigub ka mulla alla. Selgub, et taimed ei ole kunagi üksikud organismid, vaid elavad sümbioosis seentega, mis aitavad neil toitaineid omastada, haigustele vastu panna ja isegi uusi elupaiku vallutada. Juttu tuleb mükoriisaseente rollist metsades ja põldudel, süsiniku sidumisest ning sellest, miks intensiivpõllumajandus on taimede ja seente koostööd nõrgestanud. Arutletakse ka geenitehnoloogia võimaluste üle ning küsitakse, kas ökoloogia suured üldpõhimõtted on juba leitud või alles avanemas mikroobide ajastu.

Saates arutlevad saatejuht Marek Strandberg ja loodusteadlane Urmas Tartes selle üle, kas rohepööre on tõesti läbi või on tegemist ajutise poliitilise tagasilöögiga. Avalikus ruumis kõlab üha sagedamini väide, et tuule- ja päikeseenergia on osutunud pettumuseks ning pilgud pööratakse taas põlevkivi poole. Kuid kas see on majanduslikult ja energeetiliselt üldse mõistlik? Vestluses lahatakse energiatootmise tegelikku omahinda, rääkides ausalt energiakasutuse bilansist ja mõistest EROEI – kui palju energiat tuleb sisse panna, et energiat kätte saada. Kas põlevkivi on tegelikult nii «odav», kui harjumuspäraselt arvatakse? Ning miks näiteks ei kasutata seda laialdaselt riikides, kus ressursse jagub? USAs näiteks. Saates võrreldakse suuri tsentraalseid jaamu ja hajutatud energiatootmist, räägitakse Ida-Virumaa keskkonnakoormusest, tuuleparkide vastuseisust ning Taani mudelist, kus kohalik kogukond on ise energiatootmise osanik. Arutelu laieneb ka inimkäitumisele: miks on harjumusi nii raske muuta ja kuidas tarbimiskultuur meid märkamatult suunab? Ja küsimuse all on tuulepargid – kui arukas on tuuleparke rajada linnadest kaugemale ja selleks maha võtta puid metsades ja hävitades sellega elupaiku ja liike. Ehk peaksid tuulepargid vastupidi sellega, mis täna sünnib, olema linnade läheduses. Linnades on ju peamised energiatarbijad, linnad ja müra on paratamatud paarid ju niikuinii.

Saatejuht Marek Strandbergil on külas füüsik ja kvantarhitekt Roland Matt. Juttu tuleb erinevatest tehnikatest, mille abil loodetakse luua tulevikku muutvaid kvantarvuteid ja muu hulgas ka sellest, millele Matt on üks alusepanijaist. Nimelt on tema varasem kogemus ioonide lõksudesse püüdmise ja nende seal kantseldamisega viinud selleni, et uues kvantarvutis ongi baariumi ioonid need, mille abil arvutusi tehakse. Enamgi veel: kui suures maailmas on nii, et millegi peale laserikiirt suunates läheb see kuumaks ja sellesse võib auk tulla, siis kvantmaailmas saab laserite abil asju koguni jahutada. See lahendus on ka ettevõttel, kus Matt ametis – Oxfrod Ionixil nimelt – patendiga kaitstud. Tõsi. Oxford Ionix on tänaseks ära ostetud ühe suure USA kvantläbimurdeid plaaniva ettevõtte poolt. See on aga päris miljarditehing ja väidetavalt üks edukamaid Ühendkuningriigis. Igatahes annab saade kuulajale võimaluse taas end veidi harida kvantarvutite ja nende tuleviku vallas.

Saatejuht Marek Strandberg arutleb koos Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskonna dekaani Fjodor Sergejevi ja ettevõtja Jüri Jolleriga, kuidas doktorikraadiga inimesed saaksid Eestis palju jõulisemalt majandust ja ühiskonda mõjutada. Vestluse lähtepunktiks on küsimus, kas doktoriõpe valmistab inimesi ette eeskätt akadeemiliseks karjääriks või suudab see pakkuda ka reaalset lisandväärtust ettevõtlusele, tööstusele ja riigi strateegilistele vajadustele. Saates võrreldakse akadeemilise ja ettevõtluspõhise loogika erinevusi: kas alustada teadusavastusest ja otsida sellele hiljem rakendust või lähtuda turu ja klientide konkreetsetest probleemidest ning rakendada teadust nende lahendamiseks. Sergejev selgitab doktoriõppe erinevaid vorme – nooremteaduritest tööstusdoktorantideni – ning rõhutab, et Eesti üks suur mure on hoopis doktorikraadiga inimeste nappus. Joller toob ettevõtja vaate: väikeriigis on riskitaluvus piiratud, riigihanked jäigad ja innovatsiooni soodustav otsustusjulgus sageli puudu. Vestlus laieneb ka tööstuspoliitikale, riigi rollile ja rahvusvahelistele eeskujudele Soomest ja Iisraelist. Saate põhijäreldus on, et Eestis on vajalikud teadmised ja inimesed olemas, kuid nende vahele on jäänud bürokraatia, ebamäärased prioriteedid ja vähene koostöö. Doktorikraad ei peaks jääma akadeemiliseks tiitliks, vaid kujunema ühiskondliku mõju ja majandusliku arengu tööriistaks, leitakse kokkvõtteks.

Saatejuht Marek Strandberg vestleb Tartu Ülikooli arheogenoomika professori ja Eesti juurte tippkeskuse eestvedajaga Kristiina Tambetsiga sellest, mida annavad meie päritolu mõistmiseks geneetika, arheoloogia, keeleteaduse, folkloristika ja keskkonnauuringute ühised lähenemised. Kolmandat tegevusaastat alustanud tippkeskus koondab ligi sada teadlast ning jagab uurimistöö kolmeks suureks suunaks: aeg ja ruum, järjepidevus ja muutused ning piirkondlikud lood. Tambets selgitab, kuidas eri andmekihte – geneetikat, ainelist ja vaimset kultuuri ning kliima- ja keskkonnaandmeid – uuritakse koos, otsides mitte ainult seoseid, vaid ka põhjusi. Juttu tuli nii Eesti vanimatest asulakohtadest ja Pulli asulast, muistsetest rändemustritest kui ka nutikatest meetoditest, millega saab inimeste DNA-d uurida isegi ilma luuleidudeta, seda näiteks kasetõrvast või järvesetetest. Samuti tuleb juttu sette-DNA ja keskkonna-DNA võimalustest ning nendega kaasnevaid metodoloogilisi riske. Vestluse teine pool keskendub haiguste ajaloole, keskaja linnade geneetilisele mitmekesisusele ja läänemeresoome keelte kujunemisele. Saade jõuab ka tänapäeva: arutletakse tehisintellekti rolli üle teadusandmete sidumisel ning selle piirangute üle. Saates jõutakse järeldusele, et teadmine eestlaste põlvnemise kohta on ka julgeoleku küsimus – põhjus, miks me peame end kaitsma!

Saatejuht Marek Strandberg ja Postimehe teadus- ja tehnikaajakirjanik Kaido Einama kokku Las Vegases toimunud tarbeelektroonika messi CES 2026 olulisemad suundumused. Juttu tuleb tehnoloogilisest murdepunktist, kus tehisintellekt pole enam pelgalt tarkvara, vaid hakkab üha enam kehastuma robotites, autonoomsetes sõidukites ja nutikates seadmetes. Einama selgitab, kuidas humanoid- ja neljajalgsed robotid liiguvad programmeeritud liigutustest õppivate ja kohanevate süsteemideni ning miks robotid ei pea enam ilmtingimata inimese moodi olema. Arutletakse isejuhtivate autode, robotaksode ja sensorite tuleviku üle ning vaadeldakse kriitiliselt tahkisakude lubadusi, mis CESil palju elevust tekitasid – eriti Eestiga seotud tootearenduse tõttu. Saates puudutatakse ka droonide rolli kaubaveos ja sõjas, meditsiinitehnoloogia kiiret arengut ning aju-arvuti liideste jõudmist tarbijaturule. Lisaks maailmatrendidele saavad tähelepanu Eesti ettevõtted CESil ning küsimus, kas tehisintellekti ümber tekkinud elevus on mull või loomulik etapp pikas tehnoloogiaarengus. Vestlus lõpeb mõtisklusega, millal võiks humanoidrobot päriselt meie kodudesse jõuda – ja mida ta seal tegelikult teha oskaks.

Saatejuht Marek Strandberg avab koos Tartu Ülikooli terioloogide Maris Hindriksoni, Kirke Raidmetsa ja Egle Tammelehega vaata et ühe Eesti teravaima looduskultuurilise konflikti telgitagused: kuidas peaksime tegelikult majandama ulukeid ja suurkiskjaid. Arutelu keskmes on küsimus, kas jahindus Eestis tugineb teadmistele või pigem traditsioonile ja tunnetusele. Vestlus saab alguse teadlaste avaldatud artiklist seakatku, ökosüsteemide ja kiskja–saaklooma suhete kohta ning sellele järgnenud Jahimeeste Seltsi tehtud kollektiivsest vastulausest. Paraku ei leidnud Eesti Jahimeeste Selts kõneisikut, kes oleks suutnud nende loodud teksti teemadel rääkima. Nende esindaja ütles, et seisukoha koostas kogu juhatus ja nii keegi stuudiosse tulla ei saanudki. Saates aga jõuab arutelu kiiresti suuremate teemadeni: miks lihtsustatud mudelid ei kirjelda elusloodust, miks Eestis napib usaldusväärseid andmeid ulukipopulatsioonide kohta ning mida tähendab see jahipoliitika jaoks. Saates räägitakse huntidest kui rahvusloomast, hundikarjade keerukast sotsiaalsest struktuurist, hübriididest koertega ning sellest, kuidas valed küttimisotsused võivad hoopis konflikte suurendada. Teadlased selgitavad, miks söödaplatsid ja andmevaesus soodustavad haigusi ning miks „rohkem küttimist“ ei pruugi olla lahendus. Kas oleme valmis nihkuma emotsioonidest ja harjumustest teaduspõhise, ökosüsteemi tervikut arvestava otsustamise suunas? Saate teada, mis tegelikult metsades toimub – ja miks see meid kõiki puudutab.

Selles «Kukkuv õuna» saates viib saatejuht Marek Strandberg kuulaja maailma, kus nähtamatud, kuid ülivõimsad organismid kujundavad nii meditsiini tulevikku kui ka globaalset julgeolekut. Stuudios on Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi antimikroobsete ainete professor ja Tallinna Tehnikaülikooli targa linna tippkeskuse vanemteadur Tanel Tenson – teadlane, kelle igapäevatöö keskmes on bakterid ja nende võime inimese loodud ravimeid üle mängida. Juttu tuleb antibiootikumiresistentsusest – nähtusest, kus kunagi imeravimina tundunud antibiootikumid kaotavad üha sagedamini oma toime. Miks on bakterid evolutsioonis nii kiired ja kohanemisvõimelised? Kuidas sünnib resistentsus ja miks on just gramnegatiivsed bakterid ravimite arendajatele eriti suur pähkel? Arutluse alla tulevad nii antibiootikumide kombinatsioonid, tehisaru roll uute ravimite otsingul kui ka küsimus, miks uute antibiootikumide turuletoomine on majanduslikult nii keeruline. Saate ka teada, milliste omapäraste võtetega bakterid ennast väliste ravimirünnakute vastu kaitsevad ja miks näiteks vähiraviski edukateks osutnud nanoosakesed ei suuda bakterirakkudesse antibiootikume sisse toimetada. Saates liigutakse laborist haiglasse ja sealt edasi keskkonda – rannavetesse, reoveesse ja põllumajandusse –, näidates, kuidas resistentsed bakterid levivad ja miks see puudutab meid kõiki. Juttu tuleb ka alternatiivsetest raviviisidest, nagu faagiravi ja probiootikumid, ning sellest, millised lahendused võivad tulevikus aidata inimkonnal bakteritega sammu pidada. Saade valmib koostöös [Eesti Teadusagentuuriga](https://postimees.pleier.ee/uudised/ta-rahvusvahelistumise-toetamine-uhendumine-rahvusvahelise-teadmiste-turuga-ehk-mobilitas-30).

Marek Strandberg vestleb Tartu Ülikooli professori ja personaalmeditsiini tippkeskuse juhi Reedik Mägiga keskuse esimestest tulemustest ja laiematest sihtidest. Juttu tuleb keskuse teevusest ja saavutustest. Esimene tegevusaasta on kulunud suuresti eetikalubade ja uuringute ettevalmistamisele, kuid juba tehakse tööd uute biomarkerite, riskimudelite ja personaalsemate sekkumiste kallal. Oluline roll on Eesti Geenivaramul, mille andmete abil uuritakse nii geneetilisi riske, ravimite sobivust (farmakogeneetika) kui ka haiguste alamtüüpe, näiteks 2. tüüpi diabeedi puhul. Saates arutatakse ka rahvastiku vananemist ja tõika, et tervena elatud aastad ei kasva sama kiiresti kui eluiga. Seetõttu on elustiil, vaimne aktiivsus ja keskkonnategurid – nn eksposoom – järjest olulisemad uurimissuunad. Mägi sõnul ei ole Eestis suurim probleem õhusaaste, vaid pigem suitsetamine, alkoholi liigtarbimine ja vähene liikumine. Eesti paikneb personaalmeditsiini arendamisel rahvusvahelises tipus ning on eeskujuks paljudele riikidele. Samas rõhutab Mägi, et teadustulemuste jõudmine igapäevasesse ravipraktikasse on aeglane ja nõuab põhjalikku testimist, kulutõhususe hindamist ning tihedat koostööd arstidega. Saade valmib koostöös [Eesti Teadusagentuuriga](https://postimees.pleier.ee/uudised/eesti-teaduse-tippkeskused-personaalmeditsiini-tippkeskus)

Saates arutavad TalTechi professor Jarek Kurnitski ja kaasprofessor Martin Thalfeldt, kuidas hoonete renoveerimise kaudu energiatarvet vähendada. Kurnitski toob esile Eesti praktilise energiatõhususe lähenemise ning unikaalsuse, kus hoonesse paigaldatav akugi võetakse arvesse ametliku energiasäästumeetmena. Kiirelt arenevad soojussalvestid võimaldavad kaugküttes odava elektri ajal soojust talletada ja tipukoormusi vältida. Thalfeldti hinnangul peab hoone tehnosüsteem kasutaja jaoks olema «nähtamatu», pakkudes mugavust ja säästu ilma käsijuhtimiseta. Paindlik tarbimine – näiteks soojuspumba töö sidumine börsihinnaga – võib uuringute järgi vähendada kulusid üle 10%. Tehaselise renoveerimise puhul kirjeldatakse Eesti kogemust: elementlahendused kiirendavad tööd ja vähendavad kohapealset müra, kuid seni on need olnud tavalisest kallimad. Euroopas, eriti Hollandis ja Saksamaal, on lahendus saanud hoogu; Soomes on renoveerimisvajadus väiksem ajalooliselt hea soojapidavuse ja ehituskvaliteedi tõttu. Tehnosüsteeme saab tuua hoone väliskesta elementidesse, kuigi kõiki torustikke pole alati mõistlik ümber paigutada. Lõpuosas tuleb juttu alalisvoolu (DC) kasutuselevõtust hoonetes, mis vähendab muundamiskaod, ning elektriautode akude potentsiaali hoonete varustuskindluse tagamisel. Energiatõhususe lisavõit leitakse nutikast juhtimisest, hinnapõhisest tarbimisest ja uute DC-põhiste lahenduste rakendamisest. Saatejuht Marek Strandberg Saade valmib koostöös [Eesti Teadusagentuuriga](https://postimees.pleier.ee/uudised/eesti-teaduse-tippkeskused)

Saates vestlevad saatejuht Marek Strandberg ja Tartu Ülikooli tehisintellekti professor ning Eesti tehisintellekti tippkeskuse juht Meelis Kull tehisintellekti arengutest, võimalustest ja riskidest. Juttu tehakse eeskätt sellest, kuidas on masinõpe viimase kolme aasta jooksul muutunud ning milliseid väljakutseid see Eestis kaasa toob. Kull kõneleb, et areng on kiire, kuid avalikkus tajub seda tihti ebaühtlaselt. Arutletakse tehisintellekti seniste ja potentsiaalsete riskide üle, sh väärinfo levik, inimeste eksitamine ja raskemini prognoositavad, võimalik et eksistentsiaalsed ohud. Samuti räägitakse arvutusvõimsuse piiridest: olemasolevate mudelite lihtne skaleerimine on jõudnud lõpule ning läbimurdeks on vaja uusi teaduslikke meetodeid ja lähenemisi. Kull selgitab ka, kuidas Eestis mudeleid treenitakse. Selleks kasutatakse graafikaprotsessoreid, kodust teadusarvutuste taristut ja Soome Lumi superkalkulaatorit. Mudelitesse lisatakse eestikeelset teksti, ingliskeelseid materjale ja programmikoodi; mitmekesine andmestik, sealhulgas tabelite ja programmikoodide lisamine parandavat oluliselt mudelite oskusi. Arutatakse ka kvaliteedikontrolli üle ning tõdedetakse, et isegi valeinfo nägemine võib mudelitele õpetada selle äratundmist. Saates käsitletakse tehisintellekti rolli hariduses, äriprotsesside automatiseerimises, küberkaitses ja e-valitsemises. Kull puudutab ka tehisaru kasutamist laste mänguasjades, väljendades ettevaatust TA-põhiste suhtlusmänguasjade suhtes ning rõhutades täiskasvanute rolli laste sotsiaalsete oskuste kujundajana. Saade valmib koostöös Eesti Teadusagentuuriga.

Kui teid huvitab, kuidas muuta praegused jäätmevood tuleviku väärtusmaterjaliks, on see saade täpselt teie jaoks. Teadlane avab praktiliste näidete kaudu, kuidas 3D-printimine, tehisintellekt ja ringmajanduse põhimõtted võivad kujundada uusi linnu, vähendada CO₂ heidet ja muuta tööstuse toimimist. Saade toob välja, et prügi on tegelikult kasutamata potentsiaal, mille targal rakendamisel võib Eesti saada kestliku tehnoloogia eestvedajaks. Saates arutleb saatejuht Marek Strandberg koos Tartu Ülikooli tehnikateaduste kaasprofessori Alan Tkaczyk'iga tööstus- ja ehitusjääkide nutika kasutamise üle. Tkaczyk tutvustab olelusringi hindamist – meetodit, mis võimaldab hinnata tootmisprotsesside keskkonna- ja majanduslikku mõju ning otsida viise, kuidas jäätmeid uueks tooraineks muuta. Ta toob näiteid alumiiniumitööstuse boksiidijääkidest, samuti sellest, kuidas akud ja muud tehnoloogiad disainitakse üha enam ümbertöödeldavaks. Lisaks käsitles ta tehisintellekti potentsiaali tööstusprotsesside modelleerimisel ja optimeerimisel. Tkaczyk keskendub ringmajanduse süsteemsele käsitlusele, rõhutades vajadust ümber mõtestada nii hoonete ehitus kui kogu majanduse toimimine. Ta tutvustas rahvusvahelisi projekte, kus koostöös Šveitsi ja Türgi teadlastega arendatakse lahendusi lammutusjäätmete kasutamiseks, sealhulgas 3D-printimist Türgis maavärinate järel aga ka seda, kuidas Ukrainas võiks hoonete varemeist luua uusi ehitsmaterjale.. Saates tõstatub ka regulatsioonide vajadus, alternatiivsed sideained CO₂ vähendamiseks ning ideed prügiturust, mis käsitleks jäätmeid väärtusliku ressursina. Saade valmib koostöös [Eesti Teadusagentuuriga](https://postimees.pleier.ee/uudised/ta-rahvusvahelistumise-toetamine-uhendumine-rahvusvahelise-teadmiste-turuga-ehk-mobilitas-30)

Saadet kuulates saad teada, et nutikellad ja terviseäpid pakuvad küll väärtuslikku lisainfot, kuid ei muutu veel täielikeks diagnostikavahenditeks. Selgub, et paljud seadmed vajavad täiendavat valideerimist ning lõplikud raviotsused jäävad arstidele. Kuulaja saab aru, et digivahendid võivad tulevikus parandada krooniliste haiguste jälgimist ning toetada ravi järgimist, aidates seeläbi tervishoiukulusid vähendada. Professor Viigimaa tutvustab ka digilahendust, mille abil saavad näiteks infarkti üleelanud tagasi normaalsesse ellu pöörduda. Saates avaneb ka nutiseadmete varjukülg: kuuleb, et liigne terviseandmete jälgimine võib tekitada terviseärevust ja viia valede järeldusteni. Rõhutatakse, et nutiseadmete tegeliku kasu hindamiseks on vaja suuremahulisi teadusuuringuid. Lisaks saad teada ravimite koostoimete registri tähtsusest, personaalmeditsiini võimalustest ja sellest, kuidas tulevikus võidakse kasutada patsiendi geneetilisel infol põhinevaid „digitaalseid kaksikuid“. Selgub, et tehisintellekt aitab küll andmete analüüsimisel ja ravimiarenduses, kuid arsti kogemus jääb esmatähtsaks. Kuulaja saab ülevaate ka organoidide arendamisest ning uutest ravimitest, näiteks süstitavatest kolesterooliravimitest, mis võivad põhjalikult muuta ateroskleroosi ja hüpertensiooni ravi. Samal ajal rõhutatakse vajadust hinnata nende pikaajalist ohutust. Saates tutvustatakse Eesti tervise infosüsteemi edusamme ning tulevasi diginõustajaid, mis võiksid parandada krooniliste haiguste juhtimist ja inimeste tervisekäitumist. Saade valmib koostöös [Eesti Teadusagentuuriga](https://postimees.pleier.ee/uudised/ta-rahvusvahelistumise-toetamine-uhendumine-rahvusvahelise-teadmiste-turuga-ehk-mobilitas-30).