Eesti lugu

Anu Kannike: "Meil on erinevatest mõjudest äärmiselt unikaalne mikstuur, mis on samal ajal unikaalselt eestipärane. Ja ma arvan, selle üle me võime ainult uhked olla."

Kunstiajaloolane Anne Ruussaar: "Mida rangem või autokraatlikum on riigikord, seda rohkem on vabamüürlaste tõearmastust ja vabaduse ihalust peljatud ja mida demokraatlikumad on ühiskonnad, seda vähem on neile tähelepanu pööratud."

Vanemteadur Meelis Saueauk: "Kõige tähtsam on poliitiline tahteavaldus – see, et üritati näidata, et me tahame omariiklust taastada!"

Tunne Kelam: "20. august 1991 – tema põhiline saavutus oli, et ta ühendas kaks veel omavahel väga ebamäärases seisus olevat esinduskogu."

Eesti Komitee esimees Tunne Kelam: "1989 toimus meil ju tegelikult kõige pädevam rahvahääletus, kus kogu rahvas pani ennast kirja, et nad soovivad Eesti rahvusriigi taastamist, mitte midagi muud."

Ajaloolane Küllo Arjakas: "On selge, et augustiputš oli katalüsaator, mis järsult kiirendas kõiki protsesse. Paar-kolm kuud jätkub veel võitlus president Jeltsini ja president Gorbatšovi vahel, see lõpeb Venemaa järkjärgulise tugevnemise ja nn keskuse ehk Moskva ehk Kremli nõrgenemisega ja sealt edasi tuleb Nõukogude Liidu laiali saatmine."

Ajaloolane Küllo Arjakas: "On selge, et augustiputš oli katalüsaator, mis järsult kiirendas kõiki protsesse. Paar-kolm kuud jätkub veel võitlus president Jeltsini ja president Gorbatšovi vahel, see lõpeb Venemaa järkjärgulise tugevnemise ja nn keskuse ehk Moskva ehk Kremli nõrgenemisega ja sealt edasi tuleb Nõukogude Liidu laiali saatmine."

Tunne Kelam: "Apelli saatmine ÜRO-le 1972. a ja sellele järgnevad KGB repressioonid alates 1974. aastast, mis hõlmasid kümneid inimesi, on üks paradoksaalne näide, kuidas kitsas ringkonnas alanud tegevus laienes tänu KGB jõupingutustele laiemate ringide teadvusse."

Sulev Vahtre (aastal 2006) : "Kuna ma ajalugu loen teaduseks, siis on kõigi teadustega niiviisi, et meil ei ole kaugeltki lõplikud teadmised. Seda et ajalugu üldse oleks nüüd ära uuritud ja lõpetame ära – niisugust aega ma ei näe ette."

Ajaloolane Küllo Arjakas: "Täiesti uskumatult põhjalik, erilaadne, mitmetasandiline töö, mida tehakse ühe mehega, kes on kodumaast tuhandete kilomeetrite kaugusel, kelle võimalused mingeid sündmusi mõjutada on nullilähedased! Aga nii see KGB aparaat töötas."

Professor Mart Kuldkepp: "Konflikt Mothanderi ja rindel olnud ohvitseride vahel sai Rootsi vabatahtlike väeosa lagunemise alguspunktiks."

Toomas Kiho: "Ain Kaalepi puhul on kõige tähtsam hariduspüüde ja klassikalise hariduse tähtsuse rõhutamine ning see arusaam, et inimest defineerib kultuur – tema enda kultuur eeskätt –, mis on sadade sidemetega kontaktis kõikide teiste maailma kultuuridega."

Ajaloolane Reet Naber: "Eduard Avik asus juba 1925. aastal täitma Veeteede Talituse peavalitsuse ülema kohuseid ja vedas seda merenduse vankrit kuni 1940. aastani."

Ajaloolane Reet Naber: "Meremeeste osa selles, et see Eesti Vabariik meil ikkagi tuli ja arenes, on ütlemata suur!"

Ajaloolane Reet Naber: "19. sajandi teises pooles said eestlased rohkem laevanduse juurde tulla, talupoegadele anti rohkem õigusi!"

Marko Pomerants: "Kindlasti oli ta veterinaaria suurkuju, kelle töö taudide tõrjumisel oli üleriigilise tähtsusega, ja keskkonnakaitses väljus tema mure raudselt Virumaa piirest!"

Triin Kröönström ja Kadi Polli: "Läbi Waltheri elu ja tööde räägime me sellest, milline oli Eestimaa ja milline oli Tallinn 19. sajandi esimesel poolel."

Ajaloolane Ene Selart: "Vene-Jaapani sõda oli eesti ohvitseridele õppuseks, heas ja halvas, ja tuleristseteks kõikide järgmiste sõdade jaoks. Tuntud Eesti kindralid Ernst Põdder, Andres Larka, Jaan Soots on Vene-Jaapani sõjast läbi käinud."

Ajaloolane Ene Selart: "See Jaapani kohta käiv info Vene-Jaapani sõja ajal on oma mahu, tiheduse ja informatiivsuse poolest nii suur, et sellist aega, kus Eesti oleks niimoodi üle ujutatud Jaapaniga, ei ole hiljem enam mitte kunagi tagasi tulnud."

Arheoloog Ain Mäesalu: "Saksa arheoloog Mechthild Schulze-Dörrlamm leidis, et see Vatikanis olev Longinuse odaots sarnaneb kõige enam ühe odaotsaga, mis on leitud Saaremaalt ja mis on pärit 11. sajandi algupoolest."

Arheoloog Ain Mäesalu: "Meil ei ole mingisuguseid allikaid, mis näitaks, et meil oleks olnud pühalt maalt pärit Jeesusega seotud reliikviaid. Aga meil on palverännumärke, mis näitavad, et siit Eestist on vähemalt käidud neid vaatamas."

Ajaloolane Ene Selart: " Jüri Jürisoni reisikiri Jaapanist on üldse esimene eestlase reisikiri, mida me teame, ja mis on ajakirjanduses ilmunud. Tegemist on erakordse kirjatööga oma ajas."

Kirjanik Imbi Paju: "Me nimetasime seda raamatupeoks – küla muutus üheks päevaks tõeliseks raamatumaailmaks. See oli rahvaalgatus, mis tõusis rohujuuretasandil, – inimesed tulid kaasa!"

Kirjandusuurija Katrin Raid: "Tollased riigi poliitiliste kangide juures olevad inimesed ei olnud 1920ndate aastate alguses kultuurimeelsed. Arutati, kes üldse on kirjanikud, keda toetama peaks, kui on ainult "lendavad sead"."

Küllo Arjakas: "Väga arvukate ülekuulamiste põhjalikud protokollid näitavad, et Päts ei läinud vaatamata ahvatlevatele lubadustele või ka ähvardustele vangistuse aastatel võõrvõimuga koostööle."

Küllo Arjakas: "Kui vaadata Rahvusarhiivi jõudnud dokumente ja Vladimir Pooli kahte raamatut, siis 90% klapib. Võivad olla teatavad erinevused, mõned nüansid, aga ma ei usu, et sealt midagi leitakse, mis viitaks kas teadlikule valekäsitlusele või mingitele nii-öelda udustele oletustele."

Akadeemik Tarmo Soomere: "Kummaline oli vaadata, kuidas Elmar Salumaa tõlgitud puhtalt teoloogilistest arutlustest leiti Nõukogude vastaseid tsitaate ja Nõukogude korda õõnestavaid üleskutseid. See oli sürrealistlik pilt sellest, kui haige võib olla ühe tsensori mõtlemine!"

Akadeemik Tarmo Soomere: "Suviti, nii aastast 1976-77, hakkasin ma käima muusikaprogrammidega mööda Eestimaa kirikuid. Need said hiljem nimeks kirikudiskod."

Raul Veede: "Eesti kultuuri ja vaimse iseseisvuse seisukohalt oleks väga oluline anda nimme välja riigi toetusega paberentsüklopeedia. See, mis on entsüklopeedias, on ühe rahva, ühiskonna ja kultuuri autoportree, fotoülesvõte."

Teadusfilosoof Raul Veede: "Entsüklopedistidest saaks kirjutada monograafiad, populaarseid raamatuid, seiklusjutte, saaks teha põnevusseriaali, kus on traagikat, koomikat, armastust – mida kõike!"

Kirjandusteadlane Tiit Hennoste: "Kui Dumas`d poleks selles sarjas olnud, siis ma kujutan ette, et sari poleks võib-olla kultussarjaks tõusnud." Dumas` "Kolm musketäri" defineerivad Tiit Hennoste sõnul sarja "Seiklusjutte maalt ja merelt" tähenduse.

Tiit Hennoste: "Nad alustasid "Seiklusjuttudega maalt ja merelt", siis tuli "Suuri sõnameistrid" ja siis tuli "Maailm ja mõnda", mis hakkas rääkima reisilugusid Nõukogude inimesele, kes mitte kusagile ei pääsenud."

Reet Made: " See töö on olnud rõõmupakkuv, nii nagu ma kunagi 1958. aastal seal raadiomaja trepil seda arvasin!"

Reet Made : "Kui ma siis sellest raadiomajast välja tulin ja see suur uks minu järel pauguga kinni langes, tekkis mul hetkemõte, et siia majja tahan ma kunagi tööle tulla."

Reet Made: "Kõik olid soojalt ja südamlikult oma lugusid rääkinud- niisugune oli see "Lastetuba"." Haldi Normet-Saarna: "Nad rääkisid ju päris julgelt, sest nad teadsid, et kes ei pea lugema, see ei saagi lugeda, sest see ilmub eesti keeles." Tiit Karuks: "Olen saanud oma raamatutes palju kasutada eetris olnud ja ka eetrist välja jäänud materjale."

Rakvere ajaloolane Uno Trumm: "Rakvere on oma kirjameeste poolest ilmselt väga tuntud, Karl Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald on Rakvere poisid – mõlemad siin koolis käinud. Ilmselt võiks kõigil tulla silmade ette Kristjan Raua kuulus teos "Viru vanne", kus kaks tuntud tegelast, Faehlmann ja Kreutzwald koos Johann Jakob Nocksiga, vandusid Rakvere Vallimäel usinasti Eesti asja ajada."

Ajaloolane Uno Trumm: "1882. aasta jõulude eel pandi Rakveres tööle esimene eesti raamatute laenuraamatukogu, eestikeelne biblioteek, nagu teda nimetati."

Mart Kuldkepp: "See, mis toimub tõlgendustes ja kogu selle loo retseptsioonis, on palju huvitavam, ajaloolised faktid selle teema juures on kokkuvõttes ebaolulisem. Väravate küsimus on oluline, aga need väravad füüsilise objektina ei ole olulised – see on Ristikivi novelli moraal."

Professor Mart Kuldkepp: "Sigtuna hävitamise lugu põimitakse 19. sajandi teisel poolel Eesti rahvuslikku ajalookäsitlusse. Seda anti siis enam või vähem tõsimeeli edasi kui vanade eestlaste muistset kangelastegu, mis andis tunnistust nende kõrgelt arenenud võitlus- ja organiseerimisvõimest juba enne muistset vabadusvõitlust."

Ajaloolane Jaan Bärenson: "Venemaa ristiusustamise aastapäeva tähistamine 1988. aastal andis õigeusu kirikule mitmeid võimalusi ja selle egiidi all said ka teised kirikud võimaluse piibli trükkimiseks ja levitamiseks." Jaan Bärensoni sõnul andis see ka Eesti "seltsimeestele" julgust ja algas avanemine kontrolli all.

Ajaloolane Jaan Bärenson: "Avalikust ruumist, st raamatukogudest ja koolidest, piibel hävitati või pandi erifondi; raamatupoodidel ei olnud enam õigust usukirjandust müüa."

Kirjandusteadlane Tiit Hennoste: "Aastad 2003–2013 on aeg, kui eesti kirjanduses tõuseb mälestuslik proosa. 2013–2023 on väga selgelt netiajastu."

Kirjandusteadlane Tiit Hennoste: "Aastatel 1993–2002 oli reaalsus ikkagi see, et teeme, mis me tahame, aga suure osa sellest, mis kirjandus on või saab olla, määrab ikkagi raha. Minu arvates suur osa kirjanikest ei suutnudki sellega kohaneda."