Jäljed gloobusel

Väints ja Karu alustavad seekordset saadet Mandri-Euroopa põhjapoolseima punkti lähedalt, Norra väikesest asulast nimega Mehamn. Istuvad Mehamni lennujaamas ja valmistuvad matkaks Kinnaroddeni nimelisse punkti Nordkinni kalju peal, kus Barentsi Meri ühel hetkel matkajat enam kaugemale ei lase. Aga sinna jõudmiseks sõideti eelnevalt läbi Rovaniemi, ületati Polaarjoon ja pärast Saami Parlamendi külastamist Inaris magati öö Euroopa Liidu põhjapoolseima tipu juures Utsjoki Nuorgamis.

Stuudio on endiselt Karusid täis, sest meil on külas alpinist Kunnar Karu, kes on tõusnud kolme 8000+ mäe tippu ning pole veel kirkat ja kasse nurka visanud. Mis teda käivitab ja mida mäed talle tagasi annavad? Ja kas keerulisem on minna või tagasi tulla? Ja kas see on loogiline, et lisaks kõrgeimate mägede tippudes ronimisele käib Karu ka sukeldumas?

Väintsile ja Karule tuli külla alpinist Kunnar Karu. Või noh, mis ta niiväga tuli. Isa tõime ta stuudiosse, sest Karu kogu aeg kas tuleb kusagilt ja tal on vaja kohe jälle kuhugi minna. Ilma liialdamata võttis Väints ta Tallinna bussijaamast peale ja pärast salvestust viis otse lennujaama, sest teda ootas lend Kõrgestani. Rääkisime Kunnari tõusust maailma kõrguselt kolmanda mäe, 8586 meetrise Kanchenjunga tippu ja sellest, et mis sorti inimesed on alpiniste abistavad sherpad.

Johanna-Marie Kork on see sama naine, kes võttis kaasa oma täiskasvanud mehe ja kaks last ning põrutas kolmeks kuuks Aasiasse. Muidu lahe ja normaalne mõte, kuid lastest vanem on neljane ja noorem kahene. Kuuleme, mis neid Indoneesias ja Vietnamis ees ootas ja kuidas Johanna abikaasa hakkama sai.

Peale puhkust jätkavad Väints ja Karu pajatamisi ja nendega koos on stuudios Johanna-Marie Kork. Esinejanimega Viiuldaja Johanna tuntud naine tegi kevadel midagi sellist, mis enamikele lapsevanematele pähegi ei tule. Või kui tuleb, siis ei mahu sinna ära – ta võttis kaasa oma väga normaalse abikaasa ja mõlemad lapsed ning põrutas nendega koos Aasiasse. Singapuri, Indoneesiasse ja Vietnami. Muidu väga okei plaan, kuid vanem lastest on neljane. Ja noorem kahene.

Enne suvepuhkusele siirdumist otsustasid Väints ja Karu võtta ette riigi moodi toote, mida ei tunnusta ainult Lõuna-Osseetia ja Abhaasia, ehk riigid, mida omakorda keegi ei tunnusta. Selle riigikese kadumine kaartidelt oleks tegelikult parim, mis üldse juhtuda võib, kuid nagu ikka, tahtest olenemata on sellised protsessid inertsed... Sissevaadet Transnistriasse aitavad teha kaks kevadel selle tootega taaskohtunud ajakirjanikku – parimal viisil ja faktidele toetudes oma mõtteid elegantselt sõnadesse sättiv kolleeg Timo Tarve Kukust ning suurepärane lugude jutustaja ja rännumees Neeme Korv, kelle hobiks on Äripäeva Raadio juhtimine.

Peale skämmerite tekitatud sekeldusi saab Karu koos kaaskonnaga Pico Duarte poole sammuma hakata. Muulamehest giidiks ülendatud Dani osutub osavaks organiseerijaks ja selle põhjuseks võib olla tema joogipudelis peituv salapärane vedelik. Peale tippu ootab ees Samana poolsaar, kus riietudes ollakse pehmelt öeldes julged ning keha katmisega liigset vaeva ei nähta. Kehapositiivsus on kohati negatiivselt suur, nendib Karu. Aga ei jäta vähemalt ükskõikseks.

Pärast pikka sissejuhatust jõuavad Väints ja Karu lõpuks juttudega päris Dominikaani Vabariigi pinnale. Kariibide piirkonna kõrgeim tipp kannab Dominikaani Vabariigi ühe rajaja, vaba hingega riigimehe, muusiku, kirjaniku ja väejuhi Juan Pablo Duarte auks nime Pico Duarte. Tõus 3087 meetri kõrgusele algab aga valusa tagasilöögiga, sest Karu saab oma esimese kogemuse skämmeritega.

Ideaalses maailmas räägiksid Väints ja Karu selles saates Dominikaani Vabariigist, kus Karu kevadel käis. Aga nagu tihti juhtub, hakkasid nad enne seda rääkima USA maanteest number 66, kus Väints vahepeal seikles ja siis veel Karu laevasõidust Soome, sest Dominikaani saab ka läbi Soome, Hollandi ning muidugi Kanada. Ehk kuigi oli kindel plaan, jõuavad mehed saate lõpuks napilt Dominikaani piirile.

Nagu eelmises saates teada saime, viivad Väintsi ja Karu matkajuhtidest külalised Liisi Kasuk ja Mariell Jüssi aastaringselt loodusesse NATO liitlasvägede sõdureid. Aga kui parajasti ei vii, siis on nende südametes kaks üdini naiselikku tegemist - esiteks ainult naistele mõeldud matkade sari "Näkid metsa", kus antakse osalejatele aega, et eksida, magada, uuesti proovida, ärgata ja rahulikult kogeda. Ning teiseks matkad, kus osalevad ainult emad ja tütred. Ja kui sul on ainult pojad (nagu Mariellil), siis võib asuda läbirääkimistesse naistega, kellel on ainult tütred (nagu Liisil). Äkki saab ema teisele emale tütart laenata.

Kahesajanda saate puhul otsustasid Väints ja Karu luua stuudios õrna, kuid kindla tasakaalu ning kutsusid külla kaks uue aja matkajuhti. Liisi Kasuk ja Mariell Jüssi räägivad naeratusi varjamata oma esimestest matkamistest koos vanematega, loodusteaduste õppimisest ning hetkest, mil kõik väljaspool Eestit läbitud koolitused ja eksamid ennast ära hakkasid tasuma. Tänasel päeval on nende armastusest looduse vastu saanud elukutse ja nad tutvustavad Eesti metsasid, lund, Läänemerd ja maastike kõigile, kellel soovi. Ka NATO liitlasvägede sõduritele.

Väints ja Karu saavad seekord Mihklilt küsida Etioopia väikeste külade kohta, mis asuvad pealinnast Addis Abebast kaugel. Mis nad seal teevad ja kuidas hakkama saavad? Mis neil seljas on või ei ole? Mida paganat nad seal üldse söövad?

Volbriöö ootuses tuleb Väintsile ja Karule külla Mihkel Must, kellega räägime Aafrika ühest suurimast riigist - Etioopiast. Kuidas nii suur riik üldse ilma merele väljapääsuta hakkama saab? Kuidas ajalugu neid kiusanud on? Ning kuidas sinna üldse saada, kui õige tunne tekib?

Reigo Ahven on koos Väintsi ja Karuga ikka veel stuudios ja kolmekesi proovime küüned taha saada USA linnale, mis asub Louisiana osariigis, aurulaevade tekitatud ristlainetest võbeleva Mississipi suudmes. See linn on silmnähtavalt merepinnast madalamal, seda peab tihti uuesti üles ehitama laastavate orkaanide järel ning sajand tagasi sündis selles linnas džäss.

Väintsil ja Karul seisab ees ränkraske väljakutse, sest neile tuleb külla rändur, kes kindlasti ... Esiteks on suurepärane trummar. Teiseks viibib väga tihti Eestist eemal. Kolmandaks räägib nagu kulda. Ehk saatejuhtide jaoks on väljakutse midagigi omalt poolt Reigo Ahvena lugudele vahele susata. Kokkulepe on, et proovime jääda USA piiridesse ja kui võimalik, siis räägime veidi rohkem Chicagost. Eks näis, kuidas tegelikult läheb.

Väints ja Karu ei lasknud eelmise nädala külalist kohe minema, sest tahtsid temaga rääkida sellisest suurepärasest riigist nagu Laos. Väints ja Pääru Oja käisid seal sellel talvel seiklemas ja sarja tegemas ning nende abil saame aimu sotsialistliku riigi lõhnadest, värvidest ja maitsetest.

Väintsi ja Karu teatrikuu venib tänu uuele külalisele sümboolselt pikemaks, sest külla tuleb näitleja, keda armastavad kaamerad nii Eestis kui ka laias maailmas. Ükski teine kodumaine näitleja ei ole endale saanud rolli lausa kahes Netflixi sarjas. Aga Pääru Oja on. Räägime perega Euroopa avastamistest, tööreisidest võtteplatsidele ja sellest, kuidas reisimine võib olla enne kohale jõudmist ka üsna hirmutav.

Eelmisel nädalal tuli Väintsile ja Karule külla Andres Noormets. Rääkisime tema reisidest, kuid hoidsime lemmikriiki teise saate jaoks, mis läheb eetrisse sümboolselt rahvusvahelise teatripäeva eelõhtul. Noormets on Tais käinud umbes 15 korda ja ei saa sealt kunagi kiiremini tulema kui kuu aja pärast. Sest tal on seal sõbrad ja nende teatrist läbi imbunud kommuun.

Väintsi ja Karu seekordset külalist teavad paljud tänu tema rollidele teatris, seriaalides ja filmides. Paljud teavad ja fännavad tema lavastusi erinevates teatrites ja tema kuuldemänge Raadioteatris. Karu on tema õpilane. Ja Rozell on tema poeg. Ja Allan ei ole tema vend.

Saaremaalt ei saa nii ruttu tulema. Sõbraliku Kadi Raadio stuudios istuvad koos Väintsi ja Karuga endiselt Mele Pesti ja Indrek Kald ning me proovime koos külalistega piiluda Venezuela kohta tulevate uudiste taha ja selle paljukannatanud riigi külalislahkete inimeste sisse.

Väints ja Karu tegid väikese riigisisese reisi ning sattusid selle käigus Saaremaale. Et aga töö tahab tegemist ja lood jutustamist, siis istuti koos kahe saarlasest saatekülalisega maha sõbraliku Kadi Raadio stuudios ning piiluti teisele poole ookeani. Ladina-Ameerika ekspert Mele Pesti ja Äripäeva ajakirjanik Indrek Kald on viimasel ajal pidevalt uudisekünnist ületavas Venezuelas käinud ja tunnevad selle maa võnkeid.

Väints ja Karu piiluvad sellel korral veidi rohkem Zimbabwe sisse. No et mis seal Zambezi ja Limpopo jõgede vahel ikkagi toimub? Oma aja saavad nii riiki juhtinud valge vähemus, ennast pikaks ajaks valitsema unustanud president Robert Mugabe, riigi pealinn Harare kui ka 2592-meetrine riigi kõrgeim tipp Mount Nyangani.

Aafrika suhteliselt turvalise lõunaosa hulka kuulub mõningate mööndustega ka kunagi Rodeesia nime kandnud suurepärase kliimaga riik, mis alates iseseisvumisest kannab nime Zimbabwe. Selles riigis oli inflatsioon vahepeal nii kiire, et 9 nulliga rahatähe eest ei saanud peaaegu mitte midagi ja lõpuks tundus parem otsus võtta käibele USA dollar, millele lisaks saab kõike osta ka meie eurode ja stabiilsemate naabrite valuutade eest. Karu on Zimbabwesse sattunud kahel korral ja esimeses saates peatume pikemalt riiki sisenemisel, riigi turbulentsel ajalool ja ühe ilmaime, Zambezi jõel asuva võimsa Victoria joa, ümber toimuval.

Sellel korral räägivad Väints ja Karu koos oma saatekülalise Priit Järvega Aafrika pindalalt suurimast riigist. Põhja-Aafrikas laiutav Alžeeria on viimastel aastatel muutunud rohkem avatuks ja seetõttu saab seda imelist paika julgemalt avastada. Priit käiski paari aasta eest nii pealinnas Alžiiris, Sahara kõrbes kui ka tuareegide juhtimisel lõunapoolsetes mägedes matkamas.

Väintsile ja Karule tuli stuudiosse külla mees, kes eriti ei viitsi mitmeid kordi samadel radadel seigelda ning kes on seetõttu sattunud riikidesse, mida enamik meist ei oska isegi kaardile paigutada. Katsume uurida, et mis täpsemalt ühe paiga puhul Priit Järve silma särama lööb ja mis veidratesse olukordadesse ta ootamatute valikute tõttu sattunud on.

Eelmisest saatest tuttavad otsekõndijad räägivad seekord, kuidas nad käisid sirget joont pidi läbi Läti. Ning seejuures ei eksinud joonelt kordagi kaugemale, kui 25 meetrit. Ja siis vallutasid sirgjoont pidi ka Eesti. Kas ohtlikumad on koerad või inimesed? Mis siis teha, kui teele jääb risti ette näiteks laut või järv? Kuidas hoida ette viidud toidust eemal karusid ja teisi loomi?

Kui Väints ja Karu esimest korda kuulsid, et on olemas selline matkamisviis nagu otsekõndimine, siis ei arvanud nad, et selle juures nii palju nüansse on. Stuudios on koos saatejuhtidega otsekõndijad Iti-Jantra Metsamaa ja Toomas Erikso, kes on tõmmanud Eestis sirge joone peale nii Muhumaale, Saaremaale, Hiiumaale kui ka Jõgevamaale ning siis seda joont mööda kõndinud, ukerdanud, ujunud, roomanud, sumbanud ja hõljunud. Ning sattunud imelistesse paikadesse ja sekeldustesse.

Herbert Murd on äge mees ja ägedaid mehi ja naisi vajavad nii meie maa ja riik, kui ka saade "Jäljed gloobusel". Väints ja Karu võtavad koos Herbertiga ette Route 66 mainimist väärivad paigad, inimesed ning objektid. Kogu maantee omad, ehk siis alguspunktist Chicagos läbi Illinoisi, Missouri, Kansase, Oklahoma, Texase, New Mexico, Arizona ja California kuni lõpp-punktini Los Angeleses.

Uue aasta esimeses saates saavad Väints ja Karu tuttavaks väärika juubilariga. Nimelt tähistab 2026. aastal oma sajandat juubelit maailma kuulsaim maantee – Chicagost läbi kaheksa osariigi Los Angelesse kulgev Route 66. Stuudios on lisaks saatejuhtidele ka suur Ameerika sõber ja põhjatu lugude kaev Herbert Murd, kes on Route 66 koos Väintsiga otsast lõpuni läbi sõitnud. Või kas ikka on?

Väintsil ja Karul on aasta viimases saates traditsiooniliselt aeg 2025. aastal külastatud riigid ja tipud kokku lugeda. Nicaragua ja Läti. Angola ja Kosovo. Lesotho ja Tšehhi. Soome ja Ukraina. Ja veel paarkümmend riiki. Oli hea reisiaasta ning meenutame seda oma headele kuulajatele suurima heameelega. "Jäljed gloobusel" 181. saade. 2025. aasta kokkuvõte. Erandkorras teisipäeval, 30. detsembril kell 11.00 Kukus.

Novembris sattus Karu korra kuningriiki, kus isegi riigi kõige madalam punkt asub kõrgemal kui 1400 meetrit. Ning kõrgeim tipp on oma 3482 meetriga Aafrika kõrgeim punkt Kilimanjarost lõuna pool. Selle igast küljest Lõuna-Aafrika Vabariigiga ümbritsetud enklaavi nimi on Lesotho ja Väintsil ning kõigil teistel ka on võimalus sinna alates käesolevast aastast sõita viisavabalt. Soojad soovitused minekuks anname kaasa. "Jäljed gloobusel" 180. saade. Lesotho Kuningriik. Erandkorras esmaspäeval, 29. detsembril kell 11.00 Kukus.

Väintsi ja Karu palvel jäi Tallinna Lennujaama kommertsjuht Eero Pärgmäe meiega ka teiseks saateks, sest juttu jätkus ning küsimused ei lõppenud. Kuhu siis eestlased ikkagi kõige rohkem lendavad? Aga millisesse välismaisesse lennujaama on Tallinnast kõige soodsam lennata? Aga miks Tallinnast otse Singapuri või New Yorki ei saa ja ei hakkagi saama?

Varsti saab juba 90 aastat hetkest, mil endisele Mõigu mõisa karjamaale pandi maha kolmnurkne betoonist maandumisrada ja enam ei pidanudki Tallinna külalised suurel osal aastast ainult vesilennukitega saabuma. Väints ja Karu kutsusid külla Tallinna Lennujaama kommertsjuhi Eero Pärgmäe, et heita pilk meie peamise taevavärava ajaloole ja rääkida ka turvalisusest, regulatsioonidest ning kõigest muust, mis lennundusega seotud.

Väints ja Karu jätkavad sealt, kus eelmisel nädalal pooleli jäi. Lihtsalt nüüd räägivad teile Lõuna-Aafrika Vabariigist novembri eelviimasel päeval austava tiitliga aasta matkategelane 2025 pärjatud mehed, sest just sellise au osaliseks "Jäljed gloobusel" tiim Eesti Matkaliidu ja kuulajate ühise arvamuse toel sai. Väints ja Karu tänavad ja lubavad olla väärilised.

Karu veetis suure osa novembrist Aafrika alumises otsas ringi trippides. Võtame alustuseks ette Aafrika suurima majanduse ehk Lõuna-Aafrika Vabariigi. Eestlastel värskelt viisavaba riik üllatab oma ajaloo, looduse ja maailma muutnud inimestega.

Stiina Kristal jäi Väintsi ja Karu juurde teiseks saateks veel, sest avastamist vajab muu hulgas ka puhtalt naistele suunatud suurepärane matkamise projekt "Näkid metsa".

Väintsile ja Karule tuli stuudiosse külla Stiina Kristal. Tema elus tehtud valikud on põnevamad kui keskmisel eestlasel. Ehk kui ikka insener olla ei taha, siis ära enam ole ja õpi hoopis mägigiidiks ja matkajuhiks. Ja kui muud pähe ei tule, siis käi USA läbi Mehhiko piirist Kanada piirini. Ja miks mitte abielluda üldse lätlasega?

Saksamaast rääkima hakates arvasid Väints ja Karu, et ega neid mälestusi üle ühe saate ei ole kogunenud. Aga eelmisel nädalal pajatama hakates läks aeg sellise hooga, et Baieri Alpidest ja Saksamaa kõrgeimast tipust Zugspitzest ei jõudnudki rääkida. Selle vea saame parandatud, sest tegemist oli reisiga, kus kehv ettevalmistus tegi meie plaanides pidevalt elegantse radikaalsusega muudatusi.

Väints ja Karu arvasid pikalt, et Saksamaa on liiga suur, et sellest rääkida. Aga enam mitte. Saatesse mahub Berliini Müür ja palju tuntud sakslasi. Ning Väintsi ja Karu hägused ja veel hägusemad mälestused ka.

Väints, Karu, Tõnis ja Kalle jõudsid eelmises saates Kosovo kõrgeimasse tippu, kuid sealt on vaja ka alla saada. Sest ees ootavad Põhja-Makedoonia pealinn Skopje, imeline Ohridi linn, Albaania pohmellis piirivalvurid, Bosnia alternatiivsed maanteed ja Horvaatia rannik.

Väints ja Karu jätkavad Balkanil. Kuna Kosovo kõrgeimasse mäe Rudoka tippu tõusti neljateistkümnekesi, siis on igati loogiline, et sellest räägitakse neljakesi. Stuudios on lisaks saatejuhtidele matkakaaslased Tõnis Veltmann ja Kalle Konrad, kes aitavad mägimatka lahti mõtestada oma kogemustest ja tunnetest lähtuvalt.

Väints ja Karu jätkavad koos Meelis Kuboga Balkani avastamist ja jõuavad saate lõpuks ka viimasesse Euroopa riiki, kus Väints jälgi teinud pole – Kosovosse. Kontrastid on vägevad ja koerad on staatilised.

Millalgi pidi see juhtuma. Väints ja Karu on esimest korda koos välismaal ning ühendavad lõdva randmega automatka mägimatkaga. Et jutud oleksid müstilisemad, siis on meeste saatekülaliseks mustkunstnikust reisikaaslane Meelis Kubo.

Väintsi ja Karu külaline Sven Sester on endiselt Aserbaidžaani aukonsul. Seetõttu peab ta mõnedel hetkedel olema sellest põnevast riigist rääkides poliitiliselt korrektne. Aga Väints ja Karu ei pea ja räägivad oma lugusid ka vahele ning üks on kindel - kõigile kolmele Aserbaidžaan meeldib.

Väintsi ja Karu külaline on paarikümnekordne Eesti meister bridžis, kes vahelduse mõttes töötab samaaegselt erasektoris ja Tallinna Linnavolikogus. Aga lisaks on ta ligemale aasta olnud Aserbaidžaani aukonsul ja seega on just temalt paslik küsida, et kuidas Aserbaidžaanil läheb. Endise rahandusministrina on tal kindlasti oma nägemus.